On kriis, kus kõik kogu aeg muutub ja tal on olnud raske. Kõige vastutusrikkam, kõige raskem ametipost ja portfell. Ta on teinud oma tööd väga pühendunult, südamega, puhkamata, isiklikku elu ja unetunde ohverdades.

Selliste lausete eri variante oleme koroonakriisi ajal saanud küllaga kuulda kaastundlikelt inimestelt (kelle hulka on sattunud ka peaminister), kui avalikkuses on tekkinud küsimus, kas üks või teine kriisi lahendamise võtmepositsioonil olev tegelane pole mitte oma ametis läbi kukkunud.

Need fraasid tunduvad empaatilised ja kutsuvad kuulajat olema mõistev, ometi on neis midagi kapitaalselt valesti. Kui ühe inimese otsustest või otsustamatusest sõltub paljude teiste heaolu või lausa elugi, võib sellele kaasa elada ja muretki tunda, et küll on omal vabal tahtel olulise rolli võtnud isikul raske oma koormat kanda. Ent mitu korda suurem empaatia ja hoolivam pilk peaks olema suunatud inimestele, kes sellest tegelasest sõltuvad.

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik on öelnud, et ametist taandumine oleks kui maratonidistantsi pooleli jätmine. Võrdluses vaatab ta koroonakriisi kui isiklikku spordiüritust: maraton on ju teadagi individuaalala, kus igaüks on enda eest väljas ja saavutab oma tulemuse.

Ehkki ka maratoni puhul võib arutleda, kui kaua lubataks teisi segades keset rada pikutada sellil, kes aina lubab, et kohe jookseb edasi, sest ta pole allaandja tüüp, on jalgpall vast õigem paralleel.