Võrreldes Diveci ajaga on siiski päris palju muutunud. Rahvusvaheliste kokkulepetega on maksuparadiiside mängumaad aasta-aastalt piiratud, järjest mahukamaks muutuvad rahapesu tõestamise reeglid on teinud tülikamaks offshore-firmade kaudu raha liigutada... Aga ometi – nagu ilmnes 2016. aastal „Panama paberitest” ja nüüd „Pandora paberitest” – kasutab suur hulk rikkaid ja võimukaid inimesi ikka oma rahaasjade korraldamiseks kahtlasi offshore-firmasid.

Teisalt, kui mõelda, et maksukogujate ja maksumaksjate vastasseis on enam-vähem sama vana kui inimühiskond, pole ime, et seda pole paarikümne aastaga suudetud välja juurida. Maksude vältimist takistades on riigid kindlasti mõningast edu saavutanud – osalt maksuaukude sulgemisega, osalt maksude vähendamisega, et ettevõtjatel oleks vähem põhjust paradiisi otsida.

Liiga palju rikkaid ja võimukaid inimesi kasutab oma rahaasjade korraldamiseks endiselt kahtlasi offshore-firmasid.

Ent vara varjamine paistab endiselt õitsevat, „suured kalad” pole sellest loobunud. Mõne hinnangu järgi on üle 60% maailma varast varjul offshore-jurisdiktsioonis. Vahel on põhjus viisakas: mingi spetsiifiline valdkond, näiteks intellektuaalomandi küsimused, võib mõnes konkreetses offshore-keskuses olla seadustega selgemini reguleeritud kui ettevõtja kodumaal. Ent sageli peidetakse korruptiivselt saadud tulu, tõmmatakse äripartneritel nahk üle kõrvade, ei taheta makse maksta...

Kuna riigid pole suutnud või tahtnud offshore-sahkerdamisele lõppu teha, omandab selles olulise rolli meedia, mis vähemalt osa kahtlaste skeemide kasutajaid päevavalgele tirib. Diveci ajaga võrreldes on Eestis muutunud vähemalt niipalju, et enam pole offshore’itamine uhkuseasi, vaid kahjustab avalikuks tulles mainet.