„Vaadake, kes sealt tuleb!” ütles ta ja osutas alla Laagna tee poole, mida mööda lähenes ei keegi muu kui Edgar Savisaar. Kõlvart hüppas talle kaela ja hammustas tulijat suurest rõõmust kõrvast.

„Onu Edgar!”

„Kõlvart, mu poiss!” hüüdis Savisaar. „Küll sina oled alles kasvanud!”

„Kõlvart, mu poiss!” hüüdis Savisaar. „Küll sina oled alles kasvanud!”

„Sa ei olegi poliitikast lahkunud! Sa kandideerid jälle!”

„Poliitikast lahkunud?” kordas Savisaar. „Oh ei! Mul on niisama võimatu poliitikast lahkuda kui kaamelil läbi nõelasilma minna. Ma olen nüüd vaktsiinivastaste kuningas! Laine uhtus mind nende saarele, kui Jüri Ratas mu Keskerakonna esimehe kohalt merre tõukas.”

„Kas vaktsiinivastased olid ka jahmunud, kui sind nägid?”

„Aga muidugi, kohutavalt jahmunud,” vastas Savisaar. „Kõigepealt tahtsid nad mu ära süüa, aga kui ma olin paljaste kätega mitu tundi valimiskampaaniat teinud, tulid neile paremad mõtted pähe, nad võtsid mu oma nimekirja ja tegid mu kuningaks. Nüüd ma valitsen neid hommikupoolikuti, aga õhtupoolikuti istume lõkke ümber, mina taon trummi ja vaktsiinivastased tantsivad.”

Tommy ja Annika silmitsesid Savisaart uurivalt.

„Onu, aga miks teil vaktsiinivastaste kuninga riideid seljas pole?” küsis Tommy.

„Onu, aga miks teil vaktsiinivastaste kuninga riideid seljas pole?” küsis Tommy.

„Need on mul siin kohvris,” ütles Savisaar.

„Pane nad selga, pane nad selga!” hüüdis Kõlvart. „Ma tahan näha sind kuninglikus rüüs!”

Selle peale Savisaar kadus hetkeks, aga Kõlvart, Tommy ja Annika istusid Liikuri bussipeatusse ja ootasid.

„Täpselt nagu teatris,” sõnas Annika ootusärevalt.

Ja siis – prauh! – ilmuski nähtavale vaktsiinivastaste kuningas. Tal oli niinest seelik ümber kõhu, kuldkroon peas, kaelas rippus mitu keed, ühes käes oli oda ja teises kilp.

„Ussakussa mussa filibussa,” ütles Savisaar ja kortsutas ähvardavalt kulmu.

„Oi, ta räägib vaktsiinivastaste keelt!” ütles Tommy vaimustatult. „Onu Edgar, mida see tähendab?”

„See tähendab: „Keegi veel ei tea, kuidas vaktsiin inimesele saja aasta pärast mõjub!”” seletas Savisaar. „Ussaplussa, ussaplussa! Ussakuura, kussakaara!”

„Ja mida see tähendab?”

„See tähendab: „Hurraa, hurraa! Elagu paks valge pealik!””

„Onu Edgar, mis sa arvad, kumb meist saab Lasnamäel rohkem hääli?” küsis Kõlvart. „Ma usun, et mina olen sinust juba tugevam!”

„Eks vaatame, kes kellele valimistel tuule alla teeb,” vastas Savisaar uljalt. „Katsume jõudu. Aga, armas poiss, mul on nii hea meel näha, et härra Nilsson on ikka veel linnavalitsuses!”

Härra Nilsson, kes istus valgusfoori otsas, kergitas viisakalt õlgkübarat.