JUHTKIRI | Kaljulaid suutis muuta Eesti kuvandit

Veel paar päeva on Eesti president Kersti Kaljulaid. Esmaspäeval võtab ametikohustused üle riigikogus ülekaaluka häälteenamuse saanud Alar Karis.

Kaljulaid täitis kahest võimalikust järjestikusest ametiajast ainult ühe. Ei saa öelda, et tal polnuks rahva toetust. Vastupidi. Kantar Emori küsitlus näitas veel augustis, et Kaljulaid olnuks Eesti valijate seas teistest kandidaatidest mäekõrguselt üle. Kuid parlamendierakonnad ei seadnud teda isegi kandidaadiks.

Üks on igal juhul selge: julgusest Kaljulaidil presidendina puudust ei tulnud. Kasvõi siis, kui ta avalikkuse päris tugeva kriitika kiuste end Venemaa presidendile Vladimir Putinile Moskvasse külla kutsus. Või siis, kui ta üritas (ehkki tal ei õnnestunud) murda traditsiooni, et ka jumalasse mitte uskuv president peab mõnikord kirikus käima.

Või siis, kui ta täiesti varjamatult väljendas oma põlgust eelmise valitsuskoalitsiooni vastu – ilmselgelt teades, et see võib talle maksta teise ametiaja. Neile, keda lõhestav ja teadlikult solvanguid loopiv valitsemisstiil heidutas, pakkus president vähemalt vaimset tuge. Tõsi, teised pidasid Kaljulaidi just samal põhjusel lõhestaja võrdkujuks. Ega ta nende teiste sümpaatiat tõesti eriti võita ei üritanud.

Keerulistel aegadel on leidnud presidendist tuge need, keda ühendab mõistuse hääl. Lennart-merilikult arrogantne, aga riigimehelik.

Kaljulaidi ametiaeg oli märgiline ka Eesti kuvandi jaoks. On vaid näpuotsatäis selliseid riike nagu praegune Eesti, kus nii president kui ka peaminister on mõlemad naised. Meid lahutab soolisest võrdsusest veel pikk tee, kuid vähemalt üks klaaslagi on purustatud.

Ilmselgelt jättis Kaljulaid endast maha teistsuguse Eesti kui see, kus ta ametisse astus. Riigi, mis hakkab väljuma sajandi tervisekriisist ja on märgatavalt rohkem polariseerunud kui viie aasta eest. Eesti pole selles paadis üksi, populism raputab pea kogu Euroopa ühiskondi. Kuid Kaljulaidi suust kõlas ka kriitilisematel hetkedel mõistuse hääl – veidi lennart-merilikult arrogantne, ent alati riigimehelik.

Järgmine presidentuur tuleb Karise nägu. Esimese asjana ootaks talt poliitiliste jõudude tagant utsitamist, et kaks korda järjest piinlikuks muutunud presidendi valimise protseduur tegeliku elu ootustega kooskõlla viidaks.