Seega, kui keskenduda tulemustele, mitte protsessile, siis on kõik justkui korras. Riigikogu käitub presidenti valides otsekui mõnest Ameerika vesternist nähtud elatanud ja veidi alla käinud kauboi: ehkki võib tunduda, et sisse kaanitud viskijõed ja halvad elukombed on tema kunagised võimed täielikult ruineerinud, on ta kriitilisel hetkel suuteline end kokku võtma, silmad rähmast puhtaks pühkima ja saatma oma kuulid teele muljet avaldava täpsusega.

Nii et kuigi Martin Helme arvates pole riigikogu muud kui Mordor, mis suudab end näidata vaid halvimast küljest, on parlamendisaadikud tegelikult kriitilistes selg-vastu-seina-olukordades võimelised ootamatult arukalt tegutsema ja langetama väga häid otsuseid. Isegi nii häid, et hiljem, kui nad avalikkuse surve kadudes taas lodevaks ja muretuks muutuvad, võivad nad oma arukat valikut kahetsema hakata, nagu juhtus eelmise presidendi puhul, kes osutus just täpselt nii ebamugavaks partneriks, nagu üks president olema peab.

Raamatus „Kardemoni linna rahvas ja röövlid” tassivad kolm röövlit oma koopasse karmikäelise tädi Sohvi, et see neile süüa teeks, kuid avastavad oma ehmatuseks, et nüüdsest sunnitakse neid ka hommikuti kõrvu pesema ja õhtuti tuba koristama, ning toimetavad viimaks range proua ööpimeduse varjus tagasi Kardemoni linna. Eks umbes seesama juhtus ka Kersti Kaljulaidiga. Kas Alar Karisega saab „röövlitel” kergem olema?

Juba oma avakõnes ei üritanud president Karis lihtsalt rahva rõõmuks suuga kannelt mängida, vaid mõjus asjalikult ja parasjagu kriitiliselt.

Elame-näeme. Pigem ma sellesse ei usu, sest juba oma avakõnes ei üritanud president Karis lihtsalt rahva rõõmuks suuga kannelt mängida, vaid mõjus asjalikult ja parasjagu kriitiliselt. On väga positiivne, et just praegu istub Kadriorus teadlase taustaga riigipea, endine ülikooli rektor. Ajal, mil raamatupoodide edetabelites troonivad taroskoobid, kristallipiiblid ja kirikuisade mõtisklused elust peale surma ning ülikoolis õppinud arstide soovitustele eelistab nii mõnigi inimene doktor Google’i või naabritädi nõuandeid, kulub ära üks autoriteetne, teadus- ja teadmispõhist maailma tunnustav riigimees.

Kahtlemata on just Alar Karise propageeritav tarkus üks tõhusamaid abinõusid väga mitme Eestit ja tegelikult tervet maailma vaevava häda vastu. See pole muidugi mingi uudis, juba Alar Karise kaasvilistlane EÜS-ist Jakob Hurt soovitas eesti rahvale sedasama kasulikku vitamiini.

Ajal, mil raamatupoodide edetabelites troonivad taroskoobid, kulub ära üks autoriteetne, teadus- ja teadmispõhist maailma tunnustav riigimees.

Tarkus hoiab ära lollused, nii nagu tervislik toit aitab ennetada tõbesid. Muidugi, me teame kõik, et rämpstoidul on omad võlud ja samamoodi peibutavad rahvast ka värvikad vandenõuteooriad, ahvatlevad tähtsa näoga edastatud sõnumid sellest, „kuidas need maailmaasjad tegelikult on”. Loll ongi enesekindel ja visa, targa kohta öeldakse, et tema annab järele. Aga just nimelt president on see inimene, kes mitte iialgi järele anda ei tohi. Palju jõudu selleks! Tarkust peaks niigi jätkuma.