Mitmel välisfestivalil auhinnatud ja talvel ka Tallinnas DocPointil publiku südant puudutanud dokumentaalfilm „Üht kaotust igavesti kandsin” jõuab tänasest – pärast edasilükkamisi, nagu koroonaajastul kombeks – lõpuks ka kodumaa kinodesse. See on liigutav ning vaatajalt omajagu vaimujõudu ja empaatiat nõudev lugu eesti perekonnast, kelle elu on sõltlasest pereliikme tõttu pea peale pööratud. Poeg Lauri on aastaid vaevelnud uimastite küüsis, sattunud korduvalt ka vanglasse. Ema Hille, kellel on pojaga lähedane suhe, saadab talle iga kahe nädala tagant raha. Lõpuks ema keeldub, sest teab, kuhu raha läheb. Laurist pole pärast seda aga enam midagi kuulda ja algavad otsingud kaugel Bogotás, 12 miljoni elanikuga linnas... See on lugu õde Eevast, kes tahab, et emal oleks hea, ema Hillest, kes tahab, et poeg Lauril oleks hea, ning vennast ja pojast, kes ei taha midagi.Filmi produtsent ja kaasstsenarist Liis Nimik räägib LP-le, kuidas üheksa aastat Eestis elanud Colombia päritolu Carlos E. Lesmes filmini jõudis ja kuidas filmima hakati justkui käigu pealt, mõneti ka oma minevikutaaka kaasas kandes.