Ajalooline, sest teist sellist läbikukkumist ei osanud ükski ruumis viibija kohe võrdluseks nimetadagi. Käik läks aia taha, kõik tajusid seda. Ümberkaudsete suud tõmbusid naerule ja mitmest nurgast väljendati nõustumist peanoogutusega. „On, mida mäletada,” märkis keegi.