Mulgi mõõdupuu – mis teeb mulgist mulgi?
(17)
Helme murrakut kõneleva pereema Eve Lannajärve arvates oleks kena, kui muu Eestimaa teaks, kus see Mulgimaa ikka asub ja kes need mulgid üldse on. Kriibib tänaseni Mulgimaa rahva hinge valearusaam, mille kohaselt Viljandit peetakse Mulgi pealinnaks või Mulgimaa võrdub Viljandimaa. „Ka näiteks osa Valgamaast – Helme kihelkond – on ajalooline Mulgimaa,“ lisas Mulgimaal sündinud Lilli loodusmaja perenaine Ly Laanemets.
Ajaloolise Mulgimaa piirid katavad täna Mulgi, Viljandi ja Tõrva valda. Praegu tähistatakse suurejooneliselt erinevate pidustustega Mulgi nädalat ja Mulgi ajalooline pealinn Abja-Paluoja kannab just sel aastal ka soome-ugri kultuuripealinna tiitlit. Paslik üleskutse oleks see, kui inimesed mõtleks ja uuriks järele, kuskandis on nende endi juured – äkki samuti Mulgimaal?
Inimesed on Mulgimaa number üks maavara
Mulgimaal on aktiivse Paistu mulgi Juhan Änilase arvates tänaseni kõik olemas – kujundlikult nii raud, hõbe kui ka kuld –, sest seal elavad ja töötavad väga tegusad, töökad, haritud, arukad ja uuendusmeelsed inimesed. Vanad mulkide iseloomuomadused – liigne kokkuhoidlikkus, vahel isegi ihnus, meeletu töökus või püüd iga hinna eest teistest peajagu parem olla – ei ole enam tänapäevase mulgi mõõdupuuks. „Meie inimesi iseloomustab kodukoha tingimusteta armastus, kohapaiksus, soov teha kogukonnaga sõbralikult koostööd ning seeläbi muuta midagi paremaks,“ rääkis Laanemets.
See, mida mulgi ihnsuseks on nimetatud, on Lannajärve meelest jällegi lihtviisil vanadest rasketest aegadest säilinud tervemõistusliku majandamise oskus. „On
teada, et ajalooliselt oli mulk edumeelne, kokkuhoidlik, oskas majandada nii, et tekkis piisavalt vahendeid investeerimiseks nii põllumajanduslikku tootmisesse, oma laste haridusse kui ka ilu- ja tarbeaiandusse,“ lisas Laanemets.
Esivanemate raske töö viljad
Ega see töökus ja sihikindlus pole ka kusagile kadunud – esivanemate visadus jõuda eesmärgistatud tulemuseni on sisse kirjutatud Mulgimaa inimeste DNA-sse. „Meenutame tänutundega esivanemaid ja nende õpetussõnu,“ rääkis Änilane, „oleme tänulikud neilt päritud loomuomase töökuse üle.“ Mulgid teavad, et järjepidev aastatepikkune töö aitab iseseisvuda, mida ka eelkäijad – ammusest esimeste talude päriseksostmise ajast –, õnnestunult saavutasid.
Mulkide südamesoov oli juba tollal püüelda sõltumatuse ja ikka parema suunas ning muidugi oli loomulik osa sellest ka pürgimus hariduse ja kõige edumeelse poole. „Mulkide kohta võiks ju teada, et nad olid esimesed, kellel oli võimalus oma lastele kõrgem kooliharidus anda,“ rääkis Laanemets. Änilane teadis lisada, et just Mulgimaa taluperemehed ja kirikutegelased, koolijuhid ning muusikud algatasid emakeelse rahvakooli idee: „Nad tajusid, lootsid ja uskusid, et haritud rahvajuhid ja kogu rahvas tervikuna, suudavad üheskoos luua uuendusmeelse ühiskonna ja oma riigi.“
Lugupidamine looduse vastu
Mulgid on ammustest aegadest tajunud looduse suurust ja väärikust ning elanud kodukoha looduse ja looduskalendriga kooskõlas. „Mulgimaal on kogu loodus elus ja hingestatud – nii allikad, puud kui kividki,“ rääkis Lannajärv, „selle kohta saab lugeda näiteks Herta Laipaiga raamatutest.“ Selline looduse hingelähedasena hoidmine on sealmail veel kohati alles ja ehk isegi veidi tagasi tulemas, ehkki uues – 21. sajandi – võtmes.
„Tänu Sakala kõrgustikule on Mulgimaal imeilus maastik ja kaitsealad, kus mühavad põlised metsad täis mitmesuguseid loodusande,“ rääkis Laanemets, „meie ümbruses on veel päris palju puutumatuid soid ja rabasid. Siin on piisavalt privaatsust ja üksiolemise võimalusi.“
Laanemets on oma elu üles ehitanud nii, et elab traditsioonilist maaelu ja toimetab seal nii nagu ka 50 või lausa 100 aastat tagasi elati. „Kasvatame endale toitu ja tavalisemaid koduloomi, kasutame maaharimiseks ka hobuseid, pügan lambaid käsitsi lambaraudadega, korjan ravimtaimi ja muid metsasaaduseid ning valmistan nendest vande retseptide ja teadmiste alusel salve, tinktuure, tõmmiseid ja raviteesid,“ lisas Laanemets.
Kultuuri kandev jõud eluringis
Mulk austab rahvapärimust ja traditsioone ning nende kandvat osa eluringis. „Olen veendunud, et ka tänapäeval on mulgid paljuski eeskujuks oma naabritele sellega, et mõistavad ja hindavad mulkide kombeid ja edumeelsust,“ rääkis Änilane, „minu emapoolsed vanavanemad on Tarvastu mulgid. Nemad on mind õpetanud, lapseeas ja ka hiljem, Mulgi rahva kombeid järgima ja tunnetama.“
156-aastane kunagine Polli mõisa metsahärra elumaja on ühtlasi ka näide traditsioonilisest mulgi häärberist, mida nüüdseks nimetatakse Lilli loodusmajaks ja on saanud Laanemetsa elu- ning töökohaks. „Mulgi suurtalu meenutavas kompleksis jagame nii lastele kui täiskasvanutele keskkonna-, looduse- ja pärimuskultuurilisi teadmisi, niisiis on paljud meie igapäevased tegevused seotud vanade mulgi traditsioonidega.“ Ta lisas, et juba kolmas aasta kasvatavad nad põllul lina ja töötlevad selle lina niidiks just vanu töövõtteid, masinaid ja tööriistu kasutades, püüdes järgida ka erinevaid tavasid ja rituaale, mida tehti juba ammusel ajal pikema lina saamiseks. Teadmistest ja oskustest saavad osa ka loodusmaja külastavad laste ning täiskasvanute grupid.
Änilase peres on tänaseni au sees ka kristlikud ning rahvapärimuslikud pühad, kuna need on loomulikult läbipõimunud igapäevaeluga ning kannavad eneses üldinimlikke väärtusi ja väärtushoiakuid. Pidupäevadel kaetakse alati uhke toidulaud, millelt ei puudu kunagi traditsioonilised mulgi maitseelamused.
Mulgipuder on senini paljude – ka ülejäänud eestlaste – kodudes ikka lemmikpuder ja mulgikapsastest peetakse tänaseni väga lugu. „Eriti sügiseti-talviti, kui pliidikütmise soojust rohkem tarvis on või neid sööke ahjus teha saab, et ka toasooja ühekorraga majja saab,“ rääkis Lannajärv, „see vist ongi ka väikestviisi näide Mulgi mõistlikust majandamisest, et toidu ja soojuse ühekorraga kätte saab?“ Laanemetsa arvates on aga mulgi korbid hea näide ja eeskuju ka tänapäeva inimestele toidu kokkuhoidlikust kasutamisest – eelmise päeva pudrud võib küpsetada korpideks.
Mulgi keel mitte ainult meelel, vaid ka keelel
Eriti oluline on mulgi keele hoidmine, mitte ainult raamatutes vaid kõnekeelena. Mulgi keel on üks olulisemaid Mulgimaa identiteedi osasid. Sellele tänapäeva kultuuriruumis eristuvale väärtusele pööras tähelepanu ka endine riigipea Kersti Kaljulaid, kes oma viimasel ringkäigul külastas äsja ka Mulgimaad.
Näiteks räägib Lannajärv Mulgi murde Helme murrakut: „See ei ole päris mu emakeel, sest kõigepealt õppisin ma ära ikkagi eesti keele. Murdekeel tuli minu juurde tagasi pärast koolide lõpetamist. Mul oli kõrvus oma vanaemade ja vanemate omavahelised jutud ja kooli suvevaheaegadel keset küla leivaautot oodates kuulsin külamehi ja -mammisid üksteisega murdekeeles rääkimas.“ Lannajärve sõnul oli see murre huvitav ja ilus, vahetevahel lausa teise kõnerütmiga, kui riigikeel ning kohati kostus nagu oleks luuletust loetud. Nõnda jäigi see pisik külge ja ta hakkas ka ise proovima: „Kui kuus aastat tagasi Tõrvas murderingiga algust tehti, võtsin lapsed kaasa ja läksin, et ehk saaks veel midagi juurde õppida või seni valesti räägitud asju õigemaks tudeerida.“ Murdering saab kokku veel tänaseni, ning seal on hea enda sarnaste „omainimestega“ oma keeles rääkida. Helme kihelkonnas sündinud Laanemets kõneleb kultuuri tutvustavates programmides Karksi murrakut, sest põhilise keeleõppe on ta saanud Alli Laande murdekeele tundidest.
Lõpetuseks soovis Änilane rõhutada, et traditsiooniline ühistegevus on kandnud Mulgi rahva edu läbi aegade, mille kinnituseks jällegi on tänane lugu.
