NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Isake ja Juht
(47)
Palju aastaid püsis Reformierakond Eestis võimul üksnes tänu Edgar Savisaarele. Teistel erakondadel oli valida: kas leppida sellega, et oravate käes on peaministriportfell, või lüüa Reformierakonna kukutamiseks käed Savisaare juhitud Keskerakonnaga. Viimane võimalus tundus niivõrd ebameeldiv, et ükski käsi ei tõusnud.
Nüüd võib öelda, et tänu EKRE-le jääb Tallinnas määramata ajaks võimule Keskerakond ja Tartus ei kõiguta miski Reformierakonna positsiooni. Nn päkapikukoalitsioonist ju räägiti, aga utoopiline unistus, et kõik väiksemad tegijad võtavad üksteisel sõbralikult kätest kinni nagu mõnes ringmängus, jooksis juba valimisööl vaikse susinaga õhust tühjaks. Jällegi käed lihtsalt ei tõusnud. Kõlvarti või Klaasi valitsemine tundus igas mõttes parem ja turvalisem kui see, et tuleks jagada puid ja maid perekond Helmega.
Savisaar käitus nagu tsaar, ta justkui oligi juba troonil. Helmed on alles sinnapoole teel.
Nii ongi EKRE sujuvalt hõivanud Eesti poliitikas Savisaare-aegse Keskerakonna koha ning muutunud torus olevaks punniks, mis on piisavalt suur, et takistada vee normaalset ringkäiku ja välistada juba eos kõik alternatiivsed koalitsioonid. Ilma nendeta ei saa ja koos nendega ei taha. See ei kehti ainult Tallinna ja Tartu kohta, ka väiksemates linnades torkab silma kohalike tegijate püüd EKRE-st võimaluse korral suure kaarega mööda hiilida.
Tõsi, Savisaare ja Helmede stiil pole identne. Sarnane on enese vastandamine ülejäänud Eestile ja põrandaalusele riigikukutajale omane jutt, aga ka soe suhe idanaabriga, mis Savisaare puhul väljendus koostöölepingus Putini-meelsetega ja avalikuks tulnud rahavoogudes. EKRE puhul on see kõik esialgu veel pigem kuulujutu tasandil, aga kus suitsu, seal tuld, küllap tulevik toob selgemaid tõendeid.
Samas on ka suhteliselt palju erinevusi. Esiteks: Savisaare ja EKRE valijad pole sarnased. Savisaare tüüpvalijaks võib pidada kirglikku pensionäri, EKRE valijaks pigem pahurat keskealist meest. Siit ka sõnavara ja tseremooniate erinevus. Savisaar jagas talvekartuleid ja laulis. EKRE kärgib ja marsib.
Tänu EKRE-le jääb Tallinnas määramata ajaks võimule Keskerakond ja Tartus ei kõiguta miski Reformierakonna positsiooni.
On võimatu ette kujutada Savisaart ja tema valijaid hämaral õhtul tõrvikurongkäigus sammumas. Keskerakonna peod peeti ikka päise päeva ajal magusa kringli ja kohviga, taustaks kaikumas veidi labasevõitu umpa-umpa. EKRE jaoks oleks see pelgalt morsipidu. Savisaar oli soojem ja lodevam, tema kuvand oli olla Isake. Helmede eesmärks on olla Juht, nemad on karmid ja nurgelised. Savisaar käitus nagu tsaar, ta justkui oligi juba troonil. Helmed on alles sinnapoole teel.
Samas – ehkki rollid on erinevad – ei sobi nad kumbki sellesse näidendisse, mida eelistavad mängida ülejäänud erakonnad, vaid jäävad teisele poole hea maitse piire. Ainult Isamaa on veel nõus EKRE-ga ühe laua taha istuma. Nojah, vähemalt ei tolma... (Vihjan loole eakast sibist, kellelt küsitakse, kuidas ta ometi suudab sellise materjaliga töötada. Pole hullu midagi, vastab vanamees, vähemalt ei tolma.)
Keskerakonnast sai koalitsiooni liige ja peaministripartei kohe, kui Savisaar liidri kohalt välja vahetati. Kas siit võib järeldada, et ka EKRE pääseb uuesti võimule alles siis, kui senised juhid on saadetud Suure-Lähtru mõisa tihaseid toitma ja ajaviiteks vaktsiinivastaste nimekirjas kandideerima?
