Tasapisi pärale jõudma hakanud arusaamine, et kuulume mentaalselt Ida-Euroopasse, võib olla vägagi valus. Eriti raske on seda mõistmist taluda inimestel, kes on omalt poolt nii teiste kui ka iseenda kaitsmiseks kurja tõve eest teinud kõik, mis võimalik: kaitsesüstinud end esimesel võimalusel, kandnud maski, vältinud kontakte. Tugevdanud oma immuunsussüsteemi, toetanud oma lähedaste häid terviseharjumusi.

Ja kui neid siis tabab terviserike, nagu võib kõigest hoolimata juhtuda ka terviseteadlike inimestega, jäävad nad ilma arstiabist, sest haiglad on tulvil kaitsesüstimata koroonapatsiente, kelle ravimise peale kulutatud hiigelsummad lendavad tuulde hetkel, mil niigi kurnatuse piiril tuikuv arstiabisüsteem on sunnitud tunnistama, et antud abi ei päästnud elu. Mõne teise murega koroonahaigeid piripardani täis haigla ukse taha jäänute meeleheide on ehe, õigustatud ja valus (vt nt Tiina Jõgeda). Mitte kunagi varem ei ole solidaarne meditsiinisüsteem tundunud nii ebaõiglane: isekuse, teadmatuse ja eheda totruse pärast kaitsesüstimata inimesi eelistav.

Jah, koalitsiooniparteid on tegutsenud – õigemini pikalt tegutsemata jätnud – erakordselt küüniliselt. Vältimatult vajalike otsuste langetamisega viivitati kohalike valimiste pärast lubamatult kaua. Vastselt kehtestatud kord pidanuks kehtima juba ammu. On ilmne, et kahe nädalaga ei anna see aga oodatud tulemust ning Keskerakonna esimehe Jüri Ratase igatsetud eriolukord – koos komandanditunniga, kui läheb nagu Lätis – on käega katsuda. Täiesti võimalik, et selle kehtestamises on isegi juba kokku lepitud. Las kaks nädalat kehtivad peaministripartei piirangud, siis teeme vaktsiinivastaste sõbra Keskerakonna omad. Valitsusse kuulub isegi vaktsiinivastane minister, ja kuigi ta oma tööd ei tee, ei hakka tema peale ükski hammas. Samuti on endiselt ametis minister, kelle haldusalasse kogu see õnnetus kuulub.