Täna, laupäeval kell 11 olin Vabaduse väljakul, kuhu kogunes palju rahvast. Palju selliseid, keda nähtud eelmistel sellistel miitingutel, ja palju selliseidki, keda veel kohanud polnud. Mul on hea näomälu. Ma mäletan inimesi ja olukordi, aga nimesid mitte. Näen samu nägusid aasta läbi ühtemoodi üritustel. Samad plakatid, samad hüüdlaused. Tagasi tänasesse.

Rahvast aina tuli. Vihma kallas. Tuli igasuguseid. Mehed, naised, lapsed, Odini sõdalased, EKRE-kad ja muidu inimesed. Miks nad siia tulid? Kas tõesti on õigus neil, keda on ära väsitanud see pidev koroonakajastus, mis nüüdseks on paraku muutunud juba millekski ähvardavaks. Me kuuleme päevast päeva hirmutavaid lugusid Lätist, kus olukord polegi aastaga eriti paremaks läinud. Riigis on suremus suur, komandanditund, meditsiin kokku kukkumise äärel. Jube. Mis aitab sellises mustas olukorras olevat inimest? Teadmine, et kõik pole veel kadunud.
Me peame endalt küsima: miks me oleme seal, kus oleme, kus me edasi olla tahame ja kuhu liigume? Miks on Soomes, Rootsis, Taanis, Norras olukord teine?