Maiken Pius: olen valmis tõestama, et võin laval ka väga paha ja kole olla

„Tundub, nagu oleksin esimest korda teatris,” pihib Linnateatri näitleja Maiken Pius, kui on pärast pikka lapsepuhkust lavalaudadele naasnud.

Katkematu stressi, halbade uudiste ja aina uute rindejoonte tekke aegu voolab kusagil vaikselt edasi tavaline elu. Õpetajad kontrollivad kodutöid ja talunikud valmistuvad talveks, kojamehed pühivad tänavaid ja näitlejad harjutavad rolle, kolitakse uutesse kodudesse ja sünnivad lapsed.
Maiken Pius (36) ootab mind Salme kultuurikeskuses, millest on Linnateatri ümberehituse ajaks saanud teatri vahepealne kodu. Kuigi nõukaaegse maja hiigelkõrged laed ja kõmisevad fuajeed ei mõju kuigivõrd koduselt, eriti Linnateatri enda ajalooliste soppidega võrreldes, muutub pilt, kui minna näitlejate garderoobideni. Korralikult remonditud ja õdusalt sisse seatud toa nr 236 uksel seisavad kuue näitlejanna nimed. Linnateatrist toodud antiikmööbel, aknalaual näitlejate perefotode parv ja akna taga hoovivaade, taamal Kalamaja piltpostkaardilikud majad.
Pärast pikka lapsepuhkust on Maiken sellest sügisest teatris tagasi, tema ja abikaasa Priidu (32) perre sündisid poeg Johannes ja tütar Karoliine.

On olnud aeg, kus oled olnud Linnateatri hõivatuim naisnäitleja.

See ei vasta tõele, kuigi kajastub statistikas. Mul oli palju tükke, aga väiksed osad. Seda ei anna võrrelda näiteks Hele Kõrve koormusega, ta tegi õhtust õhtusse peaosi.

Minu koormus oli enne lapsi päris suur, aga ma ei mäleta, et see oleks olnud ränk. Väga tore oli jääda rasedana koju ja mõelda, millal veel tuleb selline ainult iseendale aeg, kui teed mitu kuud, mida ise tahad. Ja meestele seda aega ei anta!

Kas nautisid nelja kodus oldud aastat täiega?

Laias laastus jah. Noorema lapse sünnitasin poolteist aastat tagasi, kui tulid esimesed tugevad koroonapiirangud. Neljast aastast kaks on olnud meie perele eriline idüll, kui välja arvata see, et oleksin tahtnud reisida ja külas käia, et lastele vaheldust pakkuda. Aga oleme saanud olla koroona tõttu kõik koos kodus, mitte mina üksi lastega, ja see on olnud meie jaoks suurepärane aeg. Ainuke asi, millele olen vahel mõelnud, on see, et kui ma oleksin lapsed saanud kuus aastat varem, oleks võinud pere veel suuremaks kasvada.