Seaduse järgi on Tallinn kui munitsipaalkoolide pidaja kohustatud tagama koolides õpilaste turvalisuse ja tervise kaitse. Seega juriidiliselt on Kõlvarti otsus korrektne, kuid sisuliselt tekitab teravaid küsimusi.

Esiteks, miks ei või haridusministeerium ja Tallinn niigi segasel ajal ometi ühte jalga käia ja levitada kooskõlas olevaid sõnumeid? See küsimus on pigem retooriline, sest vastus on teada: Kõlvart tahab näidata, kes on Eesti kõige kõvem poliitik. Teisalt: ega haridusministeerium ka kooskõlalist tegevust lihtsaks pole teinud, sest Kersna teatas oma alternatiivist – vaktsineerimata õpilaste testimisest – liiga hilja, et kõigil asjaosalistel oleks usku selle päris raskesti korraldatava ettevõtmise õnnestumisse.

Suurte koroonakolleteta ja hästi vaktsineeritud Tallinna koolides võiks 4.–8. klassid pärast vaheaega kooli lubada.

Teiseks, kas Kõlvarti otsus on mingil määral õigustatud ka laste, lapsevanemate ja üldise koroonapoliitika seisukohast? Niimoodi ühe-mõõduga-kõigile-põhimõttel kindlasti mitte. Tallinnas on hulk koole, kus lõviosa üle 12-aastaseid õpilasi, õpetajatest rääkimata, on vaktsineeritud. Nende jaoks on distantsõppe kohustus otsekui karistus. Nad on pingutanud ja saavutanud hea vaktsineerituse, aga koolitööd neil kõige tõhusamal viisil teha ikka ei lasta. Selle asemel räägib abilinnapea Vadim Belobrovtsev imelikku juttu, et esmaspäeval algava ülelinnalise distantsõppe eesmärk olevat tagada ühtne hariduskvaliteet kõigile. Nii et Tallinna koolides ei tohi keegi teistest targemaks saada?! Hiljem on ometi lihtsam (ja odavam) järele aidata üksikute koolide õpilasi kui kõiki.

Eilses juhtkirjas kirjutasime: peab tegema ratsionaalseid otsuseid lähtudes sellest, et laste haridus ei kannataks, sest eelmisel kahel õppeaastal on see niigi palju kannatanud. Kõlvart andis oma otsust tehes sellele printsiibile liiga väikse ja teistele asjaoludele liiga suure kaalu. Suurte koroonakolleteta ja hästi vaktsineeritud Tallinna koolides võiks 4.–8. klassid pärast vaheaega kooli lubada.