„Tulilind” kui pingestatud nostalgiaretk Nõukogude Liidu kaadervärki

Slaavi aktsendiga inglise keel mõjub kindlasti välispublikule eksootiliselt, aga kriibib kohati kõrva ja pärsib näitlejameisterlikkust.

Mind hämmastab see, kui töökollektiivid ja sõpruskonnad peavad Nõukogude Liidu temaatikaga stiilipidusid. Kas meie kui rahvuse ja inimeste ajalootaju on nõnda napp, et kümnete tuhandete inimeste Siberisse küüditamine, nõukogude võimu repressioonid ja vabaduse puudus ei kaalu üles iha lõbutseda punarätikut kandes ja peoruume stalinistlikult ehtides ning sealjuures Sirpi ja Vasarat juues? Kuid siis meenub, et paljude inimeste argipäev, armumised, armukolmnurgad, elus pettumised ja rõõmud jäid just nimelt Nõukogude Liidu aega, kapitalismi ja kommunismi vahelise külma sõja foonile.

Peeter Rebase režissööridebüüt, film „Tulilind” on inspireeritud päriselulistest sündmustest, põhinedes Sergei Fetissovi mälestusraamatul „Romani lugu”. Filmi tegevus algab 1977. aastal Haapsalus Nõukogude Liidu õhujõudude sõjaväebaasis, kus saatuse tahtel kohtuvad reamehena aega teeniv noor Sergei ja hävituslennuki piloot Roman.