Nakkuskordaja 1,2 kinnitab, et kolmanda laine tipuni on veel üksjagu minna. Praegu nakatab iga nakkuse saanu (mitte haigestunu, sellel tuleb vahet teha) rohkem kui ühe inimese. Korralikult vaktsineeritud ühiskonnas poleks see eriline probleem, kuid meil tõstavad haiglate koormust ennekõike vaktsineerimata eakad ehk riskigrupp.

Öelda selle kohta „läbikukkumine" mõjub paitusena. Kevadel, kui vaktsiinid alles kättesaadavaks muutusid, võis hetkelises eufoorias tundudagi, et tasub vaid oodata ja küll hiina vanasõna järgi võidetud epideemia ise mööda ujub. Ometi näitasid juba enne seda näitajad kõikjalt maailmast, et vaktsiinide tarnest kui tehnilisest küsimusest märka suuremaks probleemiks kujuneb inimeste veenmine.

Kollektiivne eitus

Hiljemalt augustiks pidanuks ka tervise- ja tööminister Tanel Kiigele kohale jõudma, mis juhtuma hakkab. Pidanuks aduma ka peaminister Kaja Kallas, et tema all töötab küll lobeda jutuga, kuid kriisi selles faasis ebakompetentne alluv. Küllap jõudiski kohale Keskerakonna esimehele Jüri Ratasele, kelle võimuses olnuks peaministrile appi tulla ja anda Kiige väljavahetamisele oma õnnistus.

Ent augustile järgnes september ning sellele omakorda oktoobri keskpaik. Ühes nendega „demokraatia eripärad", valimised. Kui Eestile uue presidendi leidmine epideemia levikut väga ei mõjutanud, siis kohalikud valimised kindlasti. Vaid väga sinisilmne inimene väidaks teisiti. Valitsuspoliitikud tegid teadlikult ja küüniliselt näo, et teadust, matemaatilisi mudeleid ning madalat vaktsineeritust võib eirata ning piirangutejutuga valijaid mitte hirmutada.

Kui suvel võinuks kerget optimismi mõista (tagantjärele tarkus on alati kõige täpsem), siis oktoobri alguses enam mitte. Täna oleme nakatumisnäitajatelt maailma tipus. Aga meid juhivad endiselt samad inimesed, kelle suutmatus midagi otsustada oli samuti otsus. Usutavasti on vähe neid, kes tulemust täna heaks kiidaksid.

Nüüd näeme kolme suunda.

Üks on tegutsemine tegutsemise nimel. Näiteks piirangud meelelahutusele (õhtune tegutsemiskeeld, maskinõue), mis tulid sisuliselt üleöö. Ometi võinuks eesootavaid reegleid viiruse ennustatavat levikut nähes kehtestada selged käitumisjuhised ning arutada läbi ka kompensatsioonivõimalused. Selgitavast kommunikatsioonist, miks näiteks vaktsineeritud peavad piiranguid taluma, rääkimata.

Teine on anarhia, mis lõhub veelgi kindlustunnet, et valitsejad teavad, mida teevad (pigem ei tea). Sellesse kategooriasse langeb Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti, kes viimaks „tegi midagi".

Sulges koolid hetk pärast seda, kui haridusministeerium oli otsustanud, et nood jäävad lahti. Pani koolid kinni, kuid riskirühma ehk eakate päevakeskused jättis lahti. Pani koolid kinni algul vaid nädalaks, kuigi eksperdid ütlesid, et kui juba, tuleks sulgeda pikemalt. Nüüd on uue otsusega jälle tuhandete inimeste plaanid segamini löödud.

See kivi läheb hierarhiat mööda üles liikudes Jüri Ratase kraesse. Kas Keskerakond on üldse valitsuses? Miks partei esimees valitsuse seisukohti ei kaitse?

Kolmas on vastutamatuse põlistamine. Kiik, kes on oma jutupunkte vahetanud rohkem, kui tema pikkade selgituste kuulajad jõuavad meeles pidada, on endiselt ametis. Peaminister Kallas, kes teda lahti lasta ei oska, on ametis samuti. Ratas, kes kõrvalt vaatab ja ministrina vastutust võtta ei ürita, mõjub selle taustal vaat et kõige küünilisemana.

Miks peaks keegi, kes seni vaktsineerimises kõhkleb, sellise valitsuse sõnumeid kuulama? Usaldus on langenud nii madalale, et siin aitavad ainult jõulised otsused valitsuse enda suhtes.

Kes julgeks täna enam öelda, et Tanel Kiik on edukas juht? Kui paljud julgevad öelda, et Reformi- ja Keskerakonna kooslus üldse tohiks sellises kriisis eesotsas olla? Jõuliste personaliotsustega ja ehk isegi mittetoimiva juhtimisstruktuuri hingusele saatmisega on veel väike šanss osa usaldusest tagasi võita.