Ilo-Ann Saarepera (26) võitis paljude südamed sel suvel Serafima osatäitmisega tükis „Serafima + Bogdan”. Tartu Uue Teatri hittlavastuses kehastas Saarepera naist, kes on kaotanud kõik: armastatu, lapsed ja meelemõistuse. Vahur Afanasjevi suurepärase raamatu psühholoogiliselt keerukat peategelast mängida oleks imeline, samal ajal keeruline ülesanne igale näitlejale.

6. novembril astub Ugala näitlejanna üles koduteatri uues lavastuses „Sume on öö”. Tormilise elukäiguga Francis Scott Fitzgeraldi eluaja viimaseks jäänud teose põhjal loodud etenduses on Saarepera kanda noore näitlejanna Rosemary Hoyti roll. Saame ühel kuldsel sügispäeval Viljandis Ugala teatris kokku ja vestleme sellest, mida on Saarepera neid rolle tehes õppinud.

Oled öelnud, et eelistad kuulaja rolli ja sulle meeldib olla üksinda. Kuidas sinust ikkagi näitleja sai?


Näitlejaks saamine on minu jaoks hämmastav, sest pean end veidi introvertseks inimeseks, kuigi vist paljud ekstraverdid arvavad seda. Ma ei tunne ennast võõraste inimeste seas kohe mugavalt, ei naudi seda. Mulle meeldib, kui on lubatud vait olla ja see pole piinlik.

Olen mõelnud, et näitlejal peab olema ka suur annus edevust, aga tegelikult kardan enne etendust publikut. Kõige hullem on kümme minutit enne etendust, siis olen ikkagi tohutult närvis. Aga kui lavale astun, kaob hirm kohe ära, keskendun partneritele ja mängule.