KULTUURIBIIT | Kirjastaja Tauno Vahteri playlist
Tänase kultuuribiidi muusika valis kirjastuse Tänapäev juht Tauno Vahter, kel ilmus sel nädalal romaan "Madis Jeffersoni 11 põgenemist". Teos põhineb tõestisündinud lool ning on kirjutatud Eesti ja USA arhiivides leiduva materjali alusel.
"Madis Jeffersoni 11 põgenemist". Tegu on tragikoomilise ilukirjandusliku raamatuga, mis põhineb peamiselt ühe eesti mehe uskumatul elul.
"Kõik tahavad mõnikord põgeneda, kuid Madis Jefferson on põgenenud terve elu: kodunt, sõjaväest, laevalt, Eestist, vanglast ja mujalt. Juhuse ning veidra sisemise tungi tõttu sattub Madis Jefferson mitmele mandrile, keset suuri ajaloosündmusi ning on oma mitme nime all korduvalt tagaotsitav, tema uskumatu juhtumiga näevad vaeva politsei, nõukogude julgeolek ja sõjavägi".
Tauno Vahteri muusikavalik:
Peter Sarstedt “Where Do You Go To (My Lovely)”
Algselt on see lugu minuni jõudnud Wes Andersoni filmide kaudu, aga hiljem olen kuulanud palju kordi. Lugu on parem vaadata videota, sest need õudsad vuntsid lihtsalt ei ole tõsiseltvõetavad.
10 000 Maniacs “Because The Night”
Kuigi seda on esitanud algselt loo autorid Patti Smith ja Bruce Springsteen, siis Natalie Merchanti ning 10 000 Maniacsi versiooni kuulan siiani tihti.
Leevi and the Leavings “Pohjois-Karjala”
Selle loo võlust saavad aru ainult need inimesed, kellel on südames eriline koht teatud Soome kultuuri nähtustel. Mäletan, kui ärkasin kunagi suvehommikul ühes hotellis selle peale, et kõrvaltoa rõdul soome lapsed sama lugu esitasid. Nähtusega vähem kursis inimestele on keeruline seletada, mida tähendavad laulusõnades sisalduvad read teksade vahetamisest dresside vastu ning miks vikerkaar lõppeb vorstikioski juures.
Joy Division “Love Will Tear Us Apart”
Täiuslikult magusmõru ja veidralt pateetiline kurb armastuslugu, mida võimendab Ian Curtise isiklik saatus.
REM “What´s The Frequency, Kenneth?”
REMilt võiks leida nii mõnegi teise loo, kuid valin siin minoorsemate palade asemel selle hoogsama litaka REMi pisut alahinnatud plaadilt “Monster”, mis minu arust oli nende kõrghetk enne selgelt langevas joones läinud järgmisi plaate.
Pet Shop Boys “Don´t Know What You Want, but I Can´t Give it Anymore”
See oli natuke varem kui Pet Shop Boys hakkas Eestis igal laadal esinema. Sõitsin Stockholmi kontserdile laevaga ja võtsin raha kokku hoidmiseks koha neljases kajutis. Pisut pärast laeva väljumist hakati mind kutsuma siseraadio kaudu laeva infopunkti, kus minu üllatuseks ootas putka juures Mr Happyman Sven Lõhmus (vokaal, klahvpillid) ja veel mingid tegelased, kes tegid selgeks, et võiksin vahetada oma koha nende kajutis eraldi kahese kajuti vastu. No mis seal ikka, viina pakuti ka, väga ei tahtnud. Järgmine õhtu jooksime pärast kontserdi lõppu uuesti kokku metroopeatuses. Hotelli administraator vaatas passi ja märkis, et küll on kole, et Estonia läks põhja, seinad olid õhukesed ja keegi lasi teisel pool seina magusalt peeru.
Pixies “Debaser”
Kuigi “Debaser” on üks Pixiesi suuremaid hitte, on see minu jaoks seotud pigem isikliku mälestusega. Võtsin tollal kümnese lapse kaasa tema esimesele päris kontserdile ja järeltulija nõudmisel jõudsime ka lava ette esimesse ritta, kus ma polnud juba vähemalt kümme aastat viitsinud trügida. Kontsert kestis ja vaikselt kibelesime Eesti poole tagasi sõitma, aga leppisime kokku, et kuulame veel ära, kuni “Debaser” tuleb. Mina muudkui küsisin, kas ta on ikka kindel, tema üritas vastu puud nõjatudes vapralt ära oodata ja silmi lahti hoida, lõpuks ikka tuli ja jõudsime öösel kahe paiku Pärnusse.
Moloko “The Time Is Now”
Mõnel lool lihtsalt on sellised rifid, mis muudavad loo vastupandamatuks ja muud ei olegi vaja.x
U.S. Girls “Pearly Gates”
Kolme aasta tagune laul kanada päritolu art pop muusikult, mille esimene kuulmine on üks viimaste aastate meeldejäävamaid elamusi ja millest alates olen teda jälginud.
Sexion d´Assaut “Desole”
Ma oskan prantsuse keelt umbes nii palju, et hädaga aru saada, kas mulle tahetakse müüa puhkuseosakuid või mutrivõtit ja see ei pruugi ka alati täppi minna. Kord ühel pikemal autosõidul läbi Prantsusmaa kõlas see lugu igas raadiojaamas kolm korda tunnis (välja arvatud selles jaamas, kus mingid mehed, intelligentsete inimestena, kogu aga midagi prantsuse keeles midagi jahusid). Pärast esimest 400 kilomeetrit ei viitsinud enam ärrituda, järgmistel päevadel tabas juba äratundmine, vahel siiamaani kuulan mälestuste pärast. Hiljem sain teada, et tegu on populaarse bändiga, mille liider Gims teeb nüüd soolot.
