Hüvasti solidaarne tervishoiumudel? Pidagem hoogu. Tänavu märtsis valminud tervishoiuteenuse kättesaadavuse ja rahastamise analüüs, mida hakati tegema ammu enne koroonapandeemia algust, näitas, et ravikindlustuskaitse ulatuselt kuulub Eesti EL-i kehvemate hulka. Põhjamaades, kelle vaktsineeritust praegu kadestame, on ravikindlustus 100% elanikel, Eestis alla 95%, vaktsineerituse „põhjakihis” Bulgaarias ja Rumeenias alla 90%. Ka inimeste omaosalus tervishoiukuludes on Eestis üks EL-i suuremaid – Eesti inimesed katavad keskmiselt ligi veerandi omast taskust.

Kokkuvõttes: „piitsa” on meil tervishoius juba palju, aga inimeste tervisekäitumise parandamise asemel on see tulemuseks andnud pigem oma tervisele käegalöömise. Mitu indikaatorit viitasid sellele juba varem, pettumust valmistav valmisolek koroona vastu kaitsepookida on veel üks säärane.

Pärast pandeemia lõppu tuleb kiiresti ära teha tervishoiu rahastamist ja kättesaadavust parandavad reformid.

Praeguses traagilises olukorras võib mõista soovi lajatada vaktsineerimata koroonahaigetele suurema omavastutusega, sest kaitsepookimine oleks ju väga lihtne samm vähendada oma terviseriski, arstide-õdede vaeva ja riigi kulusid. Ent pikemas ja laiemas plaanis ei ole omavastutuse suurendamine tõenäoliselt lahendus, mis paneb kõik Eesti inimesed oma tervise eest hoolitsema. Seda motiveeriks tegema pigem teadmine, et juhul kui su tervis käest läheb – see võib kahjuks juhtuda ka siis, kui enda tervise eest hoolitsed –, pääsed mõistliku aja jooksul ja ennast vaeseks maksmata arsti juurde.

Pandeemia ajal on valitsus tervishoiusüsteemile ilma pikema jututa leidnud koroonaga seotud kulutusteks hulga lisaraha. Sama krapsakalt tuleks pärast pandeemia lõppu ära teha tervishoiu rahastamist ja kättesaadavust parandavad reformid.

Jaga
Kommentaarid