RAAMATUBLOGI: Matkajatest, kelle viimane jahmunud mõte oli: „No mida pe**et?”
Bill Bryson on rändaja, ja õnneks mitte ainult, vaid suurepärane kirjanik, kes viib raamatute kaudu ka lugejad vapustavatele rännakutele.
Olgem ausad, vähesed meist sooviks-jõuaks-viitsiks reisida risti-rästi läbi Austraalia ning näha seda, mida Bryson näeb. Seega pole vaja muud, kui võtta kätte teos „Maakera kuklapoolel” ning sa saad rohelisest mandrist teada enam, kui seal aastakese elades. Tundub uskumatu, aga nii lihtsalt on.
Või mis siin rääkida aastakesest Austraalias... Kõik oleme elanud kodus, keset selle ruume ja kodumasinaid, aga palju me neist ja nende ajaloost teame? Tühjagi. Ent pole hullu, „Ringkäik kodumajas”, fantastiliselt hea raamat, nagu kõik Brysoni omad, avab meie silmad.
Heakene küll, kõigil pole kodu või kõike seal leiduvat, ent oma kehas oleme elanud sünnist saati või veidi varemgi. Ega tea – vähemalt enamus meist – iseendast vaid karvavõrra jagu. Taas tuleb appi Bryson ja tema „Inimkeha: kasutusjuhend asukatele”.
Uues maakeeles ilmunud raamatus saadab Bryson meid koos endaga metsa. Matkale. Kes seda teost lugeda ei viitsi, võib võtta seljakoti selga ja ise matkaraja läbi kõmpida. Ainult et see asub Ameerikas ja on 3380 kilomeetrit pikk, läbib 14 osariiki ja Apalatšide mäestiku, milles ka nimi – Apalatši matkarada.
Laisem inimene eelistab ilmselt raamatut otsatule marssimisele ja üle küngaste turnimisele. Kusjuures lisaväärtusena saab ta kaasa Brysoni huumori, iroonia ja eneseiroonia ning värvikad kirjeldused nii ümbrusest, teekaaslastest kui ka iseendast. Ning lõpuks – tugitoolis rännates ei pea kartma oma elunatukese pärast, sest, nagu kirjeldab Bryson, juhtub matkarajal mõndagi.
- - -
Matkarajal võib juhtuda täiesti kujuteldamatuid asju. Kuulsin mehest, kes südaöösel vee laskmiseks telgist väljus ja kelle lühinägelik kassikakk õnneks võttis – mees nägi oma skalpi viimast korda täiskuu taustale joonistatult kaku küüniste vahel rippumas –, ja noorest naisest, kes ärkas, tundes midagi üle kõhu siuglemas, ja nägi magamiskotti piiludes end ta jalgadevahelises soojuses unele seadnud rästikut. Kuulsin nelja erinevat lugu (mida minuga alati naeru mugistades jagati) mõne hämmeldusest tulvil ja äreva hetke jooksul telki jaganud matkasellidest ja karudest; inimestest, kes kõrgematel harjadel ootamatu tormi kätte jäädes võimsa välgunoolega pihtasaamise järel lihtsalt aurustusid („temast jäi maha üksnes kõrbenud jälg”; langevate puude all lapikuks litsutud või kuullaagrisuuruste vihmapiiskade toel üle kuristikuserva veerenud telkidest, mis seejärel paraplaanina kaugete orupõhjade poole liuglesid või mille ootamatu üleujutus minema kandis; loendamatutest matkajatest, kelle viimase kogemuse võis kokku võtta jalge all vappuva maapinna ja jahmunud mõttega: „No mida pe**et?”
