„Palusin tal haiglasse kaasa võtta abielusõrmuse ja krutsifiksi," ütles Julia oma elu hirmsamat hetke meenutades. „Pärast kõike läbielatut nägi ta ikka hea välja, ainult et kümme aastat vanem. Lahkudes hoidsin ta kätt ja küsisin, kuidas on asjad nii läinud. Palusime, et ta meid ei jätaks, aga ta ei vastanud enam. Me ei uskunud kunagi, et asi võiks lõppeda nii tõsiselt. Et meie poeg ei mäletagi kunagi oma isa."