Miks on Kass perekonnanimi, aga Koer mitte? Perekonnanimesid pannes tegid mõisnikud alamklassi eestlaste kulul nalja

Tänapäeval on Eestis alles ainult üks Paksude ja üks Laiskade perekond.

Eestlased said perekonnanimed esimest korda 200 aastat tagasi, aga suurem nimemuutmine korraldati 85 aastat tagasi, kui mõisaajal saadud nimesid oma äranägemise järgi eestipärasemaks muudeti. 

Esimesel korral jagasid nimesid mõisnikud ja eestlastel suurt sõnaõigust polnud, teisel korral oli asi vastupidi – igaüks võis ise otsustada, kas ta soovib endiselt kanda perekonnanime Oinas või olla edaspidi hoopis Ojaste.

Perekonnanimed nagu Eitea, Teadmata või Eimidagi ei olnud teab mis haruldused. Rahva jutu järgi pani mõisnik need nimed, sest just sellised vastused andsid talupojad küsimusele, mis nad oma nimeks soovivad. „Need jutud võivad muidugi olla ka hiljem välja mõeldud, aga Eitea puhul on see täiesti usutav,” märgib ajaloolane Fred Puss. Nimest Eitea sai 1930-ndatel Eigo, Kalmets või Ojala.

Sama lugu on ka nimega Patune. „Talupoeg vastanud, et mis tema, patune, endale ikka nimeks tahab, las mõisnik ise valib. Siis saigi nimeks Patune.”