Paar kuud tagasi ajas vaidlus filmirahastuse üle kultuuriinimesed ärevile, ennustati lausa Eesti filmi hääbumist. Tuline arutelu Eesti filmi olulisuse, raha ja selle puudumise üle on korraks vaibunud. Filmioperaator Elen Lotman (40) selgitab, miks on Eesti film tähtis ja kuhu kaovad sellele eraldatud miljonid.

Sõpradega tuli jutuks, et viimastel aastatel valminud Eesti filmidest on peale „Tõe ja õiguse” vaid üks-kaks märkimisväärset filmi, näiteks „Seenelkäik”.

Minu jaoks on hea märk, kui keegi ütleb, et meil on kaks head filmi, sest see pole mitte ainult, vaid tervelt kaks head filmi! Filme tarbitakse ju eri põhjustel. Näiteks „Nullpunkt” ja „Klass” on filmid, mis kõnetavad väga tugevalt enda sihtrühma. 40-aastased ei pruugi tähelegi panna, aga konkreetse auditooriumi jaoks võivad need olla elumuutvad.
Eesti filmi peaks olema võimalikult palju ja eri formaatides. Võime üks kord aastas teha ühe „Tõe ja õiguse” ja panna selle alla kogu riigi ressursi, aga jäämägi ei püsi ainult veepealse tipuga kõige silmapaistvama teose najal. Kultuur on elus, sest inimestel on tekkinud Eesti filmi kohta arvamus. Järelikult on aeg, mil inimesed omatoodangut ei vaadanud ega osanud sellest midagi arvata, möödas.
Tavainimesele võib tunduda, et Eesti filmil on läinud hästi, ja ongi, aga hästiminek on tugevalt seotud üle oma varju hüppamisega. Kui võrrelda Eesti filmi maailmafilmiga ja kirtsutada nina, peaks teadvustama, millisest mustast august on Eesti filmikunst end välja rabelenud. Nõukogude Liidus oli filmikunst ainus kultuurivaldkond, mille rahastus tuli täies ulatuses Moskvast. Liidu lagunedes kadus hetkega kogu ressurss. Kui teiste valdkondade rahastus säilis, varises filmitööstus kokku. Punkt, kuhu oleme filmitööstusega praegu jõudnud, pole üles ehitatud mitte nullist, vaid miinusest.