Ühest nädalast sai sujuvalt kaks. Ehkki terviseekspertide kinnitusel poleks ühenädalasest sulgemisest niikuinii kasu olnud – kui juba kinni panna, siis pikemaks, ütlesid nad –, pidas linnapea paremaks hakkida koera saba jupikaupa.

Võib üksnes ette kujutada, kui palju stressi tähendas vanematele ja vanavanematele enda plaanide ümbermängimine.

Sõnumiselgusetusele lisab omaette vindi tõik, et Kõlvart pole mitte opositsioonijuht, vaid kuulub parteisse, mis langetab võrdse partnerina valitsuses otsuseid. Mõni ime, kui ka kõige seaduskuulekam kodanik selle peale segadusse satub. Kumma juhiseid ikkagi järgida – riigi või linnavalitsuse omi? Eks muu hulgas seda küsimust saavad nüüd vaagida kohtunikud, kes peavad arutama kolme õpilase esitatud kaebusi.

Kodanikel on raske mõista, mida viiruse alistamiseks teha, kui juhtide sõnumid moodustavad arusaamatu müra.

Ent nüüd järgmisteks nädalateks välja saadetud sõnum ületab mitmetimõistetavuse poolest kõike varasemat. Jälle on linn lükanud otsuse sujuvalt koolijuhtidele, kes peaksid tagama „hajutatuse”, aga kooli mitte kinni panema. Küllap saavad paljud vanemad alles pühapäeva õhtul klassijuhataja meili lugedes teada, kas lapsel tuleb kooli minna või mitte.

Kõlvarti ja Tallinna frustratsiooni võib muidugi mõista. Tõepoolest puudub loogika ka valitsuse otsustamatuses, millega viirusel sabas sörgitakse. Kiusatus juhtimisvõimet demonstreerida on suur. Aga vaatame arve. Nädala jooksul Eesti koolides tehtud 95 000 testist olid positiivsed 1% (eks teadaolevad haiged olid ilmselt kodus) Arvestades, et õpilased ise põevad valdavalt väga kergelt, pole distantsõpe viirusest lähtuva ohuga proportsioonis.