ARVUSTUS | Suur segane armastuslugu, millega tuleb lihtsalt leppida
Kai kunstikeskuses mängitav tükk on olemuselt niivõrd universaalne, et ei vaja suurt lava või uhkeid dekoratsioone ning sobib just seetõttu näitusesaali perfektselt. Vaatajaskond on justkui koondunud näitlejate ümber, mis annab võimaluse teosesse sügavamalt sisse elada, sest fookuses on ainult kaks inimest ja nende lugu. Klaasist skulptuuride keskel intensiivseid dialooge kuulates tekib tahtmatult mõte: see lavastus on ehtne näide sellest, et igasugune looming on täis lõputuid võimalusi ja eri kunstivormid võiksid veel rohkem üksteisega seotud olla.
Lavastus liigub pidevalt justkui mitmel tasandil – päriselu ja unistuste piirimail. Selline loo jutustamise viis jätab otsad lahtiseks ja tekitab ka natuke segadust, kuid võib-olla vahel võibki mõni lugu pisut arusaamatuks jääda, et vaataja mõte talle sobivas suunas tööle hakkaks. Lihtsa teatri armastajale võib nähtu jääda kohati hoomamatuks, kuid see annab palju võimalusi erisugusteks tõlgendusteks ja mõttearendusteks.
Ainult kahe inimese dialoogidest koosnev lugu tuleb mitmel korral vestlustes justkui algusse tagasi ja niimoodi edasi-tagasi mängides kipuvad kordused viimaks pisut igavaks muutuma. Kuid siin saab tõmmata paralleeli igapäevase eluga – tihtipeale juhtume rääkima samu asju, mis meil tõeliselt hingel on, kuigi need võivad kuulajale üksluised tunduda.