NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Ansip põrutab jälle
(20)
Kõik õnnelikud perekonnad on üksteise sarnased, iga õnnetu perekond on isemoodi õnnetu. Kallaste majas pole naeru kuuldud juba mitu päeva. Peretütar Kaja käib ringi nutetud silmadega – ja hea seegi, et üldse käib, hulk aega keeldus toast sootuks väljumast, saatis tagasi söögi, ja kui keegi nina ukse vahelt sisse pistis, hakkas patjadega loopima. Isegi majaisand Siim sai väikese diivanipadjaga otse vuntsidesse.
Ajab ikka vihale küll, kui mõtled, kui palju head on sellele inimesele tehtud ja millise jõleda tänamatusega ta nüüd vastata suvatseb!
Siiski ei pane ta tütre käitumist pahaks. Täiesti arusaadav, et tuju pole kiita, kui piiri tagant imbub kodumaale aina uusi ja üha mürgisemaid kirjatöid, mille autoriks pole keegi muu kui endine majasõber Andrus Ansip. Ajab ikka vihale küll, kui mõtled, kui palju head on sellele inimesele tehtud ja millise jõleda tänamatusega ta nüüd vastata suvatseb!
Siim Kallas mäletab hästi, kui Ansip esimest korda Tartust Tallinna tuli ja trammi nähes surmani ehmus; kuidas ta esiotsa vannigi pelgas ja selle sees istudes vanniservast kümne küünega kinni hoidis, et vool teda kogemata kombel kanalisatsiooni kaasa ei viiks; kuidas ta noorukest peretütart nähes sootuks pea kaotas ja oma käsi kuhugi panna ei osanud, viimaks istus neile lihtsalt peale.
Jah, oli kohmetu maapoiss, keda tema, Siim, lihvis ja koolitas. Ostis talle säärikudki jalga, Andrus-poiss oli ju kuusekoorest punutud viiskudes pealinna tulnud. Aga näed nüüd! Õigesti öeldakse, et heategu ei jää kunagi karistamata! Nüüd elab Brüsselis, peab kuuldavasti toas dresseeritud gepardit ja ahvi ning tunneb end nähtavasti niivõrd karistamatult, et julgeb solvata oma endise heategija tütart!
Ei, nii need asjad ei käi!
Siim Kallas haarab telefoni ja valib, täis otsustavust, Ansipi numbri.
„Salut!” vastab tundmatu, imalavõitu hääl prantsuse keeles.
„Ma soovin rääkida Ansipiga!” läheb ka Siim prantsuse keelele üle.
„Pole kahjuks sugugi võimalik. Tema Hiilgus kümbleb parajasti,“ vastab imal hääl, mis ilmselt kuulub mõnele kammerteenrile.
„Pole kahjuks sugugi võimalik. Tema Hiilgus kümbleb parajasti,” vastab imal hääl, mis ilmselt kuulub mõnele kammerteenrile.
„Kuskohas ta kümbleb?”
„Kuumas šokolaadis muidugi,” teatatakse toru teises otsas ülbelt.
Siim Kallas vannub mõttes. Et ta sinna šokolaadi sisse upuks, tõusik selline!
„Ma helistan Eestist!” ütleb ta. „Mul on tingimata tarvis Ansipiga rääkida!”
„Palvekirju võetakse vastu laupäeviti köögitrepil,” kuulutab ilge teener. „Seal jagatakse ka almust.” Ning paneb toru ära.
„Merde!” vannub Siim Kallas. Küll ikka mõni mees on seal Brüsselis õhku täis läinud! Tema ise ju omal ajal tutvustas Ansipile seda uhket linna: näitas, kus kõige odavamaid vahvleid müüakse, ja õpetas, et otse Pissiva Poisi tilu otsast pole sünnis vett juua, kui janu tõesti hirmus suur on, pangu kruus alla ja alles siis.
Aga nüüd saadetakse teda köögitrepile nagu kerjust!
Siim Kallas kuuleb, kuidas Kaja nuuksudes trepist üles läheb. Ega hullu tea, vahest on post Belgiast uusi ja veel kihvtisemaid paskville toonud?
Siim Kallas läheb akna juurde ja vaatab areldi välja. Nii ongi. Postiljon jagab parajasti rahvale värskeid bülletääne ja kiidab ise:
„Otse Brüsselist! Ansip põrutab jälle!”
Siim Kallas näeb, kuidas mingid vanaeided ajalehte ahnelt loevad, hambutud suud erutusest ammuli. Keegi kiilakas onkel paneb koguni kahed prillid ette ja veerib valjusti:
„Ee-ee-ell!”
Ning vahib võidukalt ringi, justkui oleks ei tea mida teada saanud.
No mida ometi teha selle koerapojaga?
