Tõenäoliselt ei kavatsenudki Aku Louhimies oma filmirännakuga põnevusfilmi žanri uuendada. Varasemat lavastajaesteetikat hinnates on ta soovinud pakkuda publikule kvaliteetset, kohalikku kultuuriruumi peegeldavat märulipõnevikku. „Omerta 6/12” lennutab pilkenooli Brüsseli kootud bürokraatiavõrkude ja praeguse poliitilise olukorra poole. Kahtlemata pakuvad klassikalise muusika taustal presidendilossi poole kihutav kurikaelasid täis kaubik või pokaale kõlistavad uhkeis rõivais ametnikud pinevat silmailu. On see aga piisav?