Mulle meeldib muusikat ise avastada. Sukelduda obskuursetele heliväljadele ja sealt lahkuda kimbu uute leidudega. Tänane list mõningaid selliseid näiteid ka sisaldab, aga enamalt jaolt on tegemist jalutuskäiguga läbi minu lemmikute, kes kuidagi muul viisil - raadio, tele, kino, ajakirjandus, sõbrad - on omal ajahetkel minuni jõudnud".

Jim Arrow & The Anachrones “Sad Disco”
Minu kodumaine lemmikbänd läbi aegade. Tõeliselt lahe post-punk laulva revolutsiooni ajastust, kelle materjali on kõikide rõõmuks viimase aasta jooksul üles laaditud ka Spotifysse ja Bandcampi. Kuulake ja avastage, kes seda veel teinud pole!"

Joy Division “Disorder”
Bänd, kelle looming on minu muusikamaitset enim vorminud. Oluliseim bänd mulle. Post-punk ja Joy Division dieedil olen viibinud oi kui palju kordi. Iga aasta ikka jälle ja jälle. Kuna käesolev playlist ei saa olla kummist, siis võtab Joy Division kokku ka kogu Madchesteri skeene, mis mulle ülimalt meelepärane on: JD järg New Order, The Stone Roses, Happy Mondays, The Smiths, Oasis, The Fall, The Verve.

Nick Cave & The Bad Seeds “Into My Arms”
Melanhoolne ilu. Minimalistlikult täpne. Arvatavasti üks levinumaid Nick Cave lugusid. Minu jaoks ei ole need 20 aastat, mil selle looga esmakordselt tutvust tegin, selle laulu väärtust kuidagi kahandanud. Üks suur lemmik, INXS ja Michael Hutchence, kumab mõtetes läbi selle pala samuti. Muideks, uskumatu lugu, aga mul on olnud au viibida Nick Cave-ga ühel laval! Juhtus see paar aastat tagasi Birminghamis - embused siinkohal mu kallile Karinile, kellega koos olime “Conversations with Nick Cave” kava Inglismaale kuulama sõitnud. Nii me siis lonkisime seal kontserdimajas aega parajaks enne live-t, kui keegi artisti management-st pöördus meie poole, et kas oleksime huvitatud eriti eksklusiivsetest kohtadest, mis asuvad otse laval ja Nick-st kõigest mõne meetri kaugusel? Olime loomulikult nõus!

VSP Projekt “Kuulaps"
Riho Sibul ja tema tegemised on mind kõnetanud alati. Ja jäävad seda tegema lõpuni välja. “Kuulaps” on üks ilusamaid retki, mida instrumentaalmuusika saab pakkuda. Riho Sibula sooloalbum “Poeet külmetab klaasmäel” (Vagabund, 2000) on teos, mida ma vist elus olen enim kuulanud. See on minu jaoks selline jõulualbum - Wham! asemel loob just too õige meeleolu. Ma ei mäletagi, miks see nii on saanud - too album vist ilmus aasta lõpus?

Tracy Chapman “Crossroads”
Oli mingi ajajärk, kui Tracy Chapman oma kiire autoga sõitis minu radarisse ning jäi sinna tiirlema aastateks. Viimasel ajal ei ole küll tema loomingut väga kuulanud, aga soe mälestus ühest lahedaimast singer-songwriter-st ja tema loometööst on jäänud.

Marju Kuut “Flamingod”
Laul, mille kuulamisel tekib tunne, nagu oleks kaks erinevat lugu korraga mängima pandud. Helirida nagu ei kõla loogiliselt, ei kulge sujuvalt. Mahe 70-ndate soul / R’n’B, kuhu segatud meie pärimusmuusikat. Äge!

Kino “Ночь"
Kahju, et Tallinnas enam amatöör-DJ-de õhtuid ei ole. Liisi Ree vedamisel Mustas Puudlis kunagi toimusid ja need õhtud olid kindlasti ühed oodatuimad õues käimised. Sai see julgus mingil hetkel kokku võetud, et oma listidega ka neil üles astuda. Kino ja Viktor Tsoi kõlasid minu tunni sees alati. Läbi Kino olen avastanud väga palju head venekeelset muusikat - Molchat Doma (super kontsert novembri alguses Helitehases, aitäh Roman Demchenko!), Buerak, Ploho, Motorama, Super Besse ja kohalik Tovarish Astronom, kõik nad kindlasti on Tsoi muusikast mõjutusi saanud.

Galaxie 500 “Tugboat”
Dream pop, shoegaze, slowcore - indie muusika nurgad, mis mind on lummanud esimesest kuulamisest teismelisena. Ja Dean Wareham, geenius, kelle tegemised on minu jaoks selle muusikavaldkonna a ja o: Galaxie 500, Luna, Dean & Britta. Loodetavasti õnnestub mul järgmisel aastal üks soov pocket list-st maha kriipsutada - Luna on tulemas tuuritama Euroopasse ning veebruaris on nad meile õige lähedal! Aga neid dream pop ja kinganinajõllitajatest artiste on ikka väga palju, kelle väljajätmine käesolevast playlist-st tekitab süümekaid: The Jesus and Mary Chain, Spiritualized, Cigarettes After Sex, Pia Fraus, MBV, Slowdive, Ride, Cocteau Twins.

Holy Motors “Honeymooning”
Minu lemmikuim kodumaine bänd, kes hetkel aktiivselt tegutsemas. Aastatagune Sõpruse live “Horse” esitlemiseks oli maagiline. Seda oli ka Krahli eepose “JAIK” vaheaeg, mile Holy Motors astus üles virtuaalselt. Minu jaoks kujunes tol korral just sellest vaheajast teatriõhtu kulminatsioon.

Sei Still “El Camino"
Kunagi olevat olnud nii, et Mr. Lawrence korraldas esitluskontserdi oma kauamängiva “Sit And Spin” (MFM Records, 1999) tarbeks. Soojendajaks võeti Claire’s Birthday. Juhtus aga selline lugu, et peale soojendusartisti lahkus pool publikumist. Nii vähemalt pajatati ühes laupäevases Meloturniir saates R2-s. Ka mina ise sain sel sügisel kaudselt sellise kogemuse osaliseks - siirdusin nimelt Berliinis suurepärase bändi The Underground Youth, kes järgmisel kevadel esineb ka Svetas, kontserdile, kelle soojendajaks oli keegi tundmatu Sei Still. Vaatasin küll ära mõlemad esinejad, aga lahkusin kontserdilt Sei Still vaimustusega! Ega midagi vähemat loota ka saa bändilt, kus samaaegselt on lavalaudadel Ian Curtis ja Viktor Tsoi (välimus ja olek).

Starcardigan “Taxi”
Sissejuhatuses mainisin, et muusikaliste satori-de otsimine ja kaevamine on üks mu lemmik ajaviitetegevusi. Nii ma selle Vladivastoki bändini jõudsingi. Suurepärased 6 minutit on selle looga garanteeritud! Mulle tohutult meeldib venekeelne muusika, kuigi ma ei saa sõnadest pea mitte midagi aru. Selle loo võlu ning võimsus on minu ja minu seltskonna jaoks veel eriti valla pääsenud jaanipäeva silent disco-de hommikul päikesetõusuga Karepa rannas.

Zventa Sventana feat. Ivan Dorn “Мужа дома нету"
Ja minu avastamishimu viis mind ka selle ägeda pidude bängerini! Folktroonika on üldse suund, mis mind väga kõnetab. Oopus, ka Puuluup ja Su-Mu ning üks viimase TMW suurimaid elamusi - Oligarkh - ehedad live-de rõõmud!

Maarja Nuut “Kutse tantsule”
Autorimuusika oma parimas headuses. Maarja Nuudi muusikalist teekonda on olnud väga põnev pealt kuulata. Mulle üldse meeldivad laulud ja lood, kus mingi muusikaline käik või element ilmub teose käigus esile vaid korraks. Tore, et Maarja loomingus on seda palju. Üks tuntumaid ja parimaid näiteid geniaalse refräänikäigu mitte ära lörtsimisest on Pink Floyd “Wish You Were Here”, kus David Gilmour vaid korra selle põhiteema ette võtab. Või kas tegemist on üldse sel juhul refrääniga?

Apelsin “Igatsus”
Parim lõpulugu. Ükskõik kus. Ükskõik millal.

Head kuulamist ja suurim tänu kõikidele muusikavaldkonna taustajõududele, et need lood on üldse meie kõigi kõrvadeni ja silmadeni jõudnud!