Isegi kogemuste ja teenete pinnalt pole eemalt täpne olla paraku kerge, samuti nagu polnud mõne aasta eest selles võimalust uustulnukal. Andrus Ansipil on praegu kokku sattunud riiklik ja isiklik, minevik ja olevik, reiting ja nakatumine, loodus ja riigijuhtumine. Vastuvõtjate häälestus ei lase seda enam lahti harutada, nii nagu pöörati omal ajal minu mõte, et omadega on jäänud rääkimata, ümber suu kinni hoidmise soovituseks. Just sellena väänab seda nüüd ka kroonika.

Kuid meil on võimalik ette kujutada, milline oleks praegu elu peaminister Ansipiga, mida tema saaks teha põhimõtteliselt teisiti ning mil määral oleksid tema kätes loodus ja avalik arvamus.

Kindel oleks, et pilt ja heli oleksid praegu ühesemad.