Veneetsia kunstibiennaalile pääseda tähendab kunstnikule sama, mis filmitegijale selle linna või Cannes’i filmifestivalile jõuda. Eesti kunstnikud on Veneetsia kunstibiennaalil olnud esindatud juba 24 aastat ning teinud näitusi linnaruumis mitmes põnevas kohas. Korra on Jaan Toomiku teos olnud väljas ühel tähtsamal näitusealal Arsenales, ent teise keskusse Giardinisse uustulnukatel asja pole.

Giardini on 30 rahvuspaviljoniga suletud süsteem, kohad jagati juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning sinna on keelatud uusi hooneid ehitada. Kunstimaailmas pretsedenditu sammu astus Holland, kes otsustas järgmiseks biennaaliks näituse linnaruumi kolida, loovutades enda paviljoni üheks aastaks Eestile.

17. novembril toimus Sakala 3 teatrimajas sel puhul pidulik üritus, kus Hollandi paviljoni eestvedaja Mondriaani Fondi juht Eelco van der Lingen andis Veneetsia kunstibiennaali Eesti paviljoni organiseeriva kaasaegse kunsti Eesti keskuse juhile Maria Arusoole üle Rietveldi paviljoni maketi.

Eelco van der Lingen, miks otsustasite eestlastele sellise võimaluse anda?