JUHTKIRI | Hoiame pea Kremli asjus külma

Õhus on püssirohulõhna. Ameerika Ühendriigid ei tee saladust sellest, et peavad Venemaa vägede Ukraina piirile liikumist ohtlikuks. Peale liitlastele tehtud avaliku hoiatuse lähetas USA president Joe Biden sel kuul Moskvasse luure keskagentuuri juhi William Burnsi. Tema pidi president Vladimir Putinit manitsema rünnakumõtteist juba eos loobuma. Niisugusel tasandil hoiatusi iga päev ei loobita.

Valgevene-Poola piiri migrandikriisiga samal ajal umbes 100 000 võitleja Ukraina lähistele koondamine läheb kindlasti Kremli üldise poliitikaga kokku. Venemaa esindajad räägivad avalikult, et pinges lääs on läbirääkimistel vastutulelikum. Üks Vene mõjukamaid kulissitaguseid niiditõmbajaid Vladislav Surkov avaldas möödunud nädalal mahuka artikli, milles soovitab naabermaades „kaost külvata”. Putinismi ühe autori sõnu tasub pidada Kremli mõistmise võtmeks.

Niisuguse poliitika valguses on igati loogiline sõjalise jõuga ähvardada. Ent millised võiksid olla edasised stsenaariumid? Vene välisluure märgib, et Ukraina sündmused meenutavad 2008. aasta Gruusiat, mida Venemaa humanitaarmissiooni all viimaks ründas. See on tõesti hoiatus, kuid väga väikesele lugejaskonnale. Mingit elanike sõjaks ette valmistamist meedias praegu ei käi.

Ootamatusteks tuleb valmis olla, kuid Kreml võib nimelt tahta ise õieti midagi tegemata pingeseisukorda tekitada.

Pole alust kahelda, et Moskval on Ukraina vastu vaenulikud kavatsused. Aga kas seni ametlikult kõrvalseisja rollis olnud Venemaa tahaks tõesti muutuda konflikti aktiivseks pooleks ja sisuliselt hävitada Nord Stream 2 torujuhtme peatse käivitamise lootuse? Hoopis tõhusam võib olla külvata Ukrainas kaost näiteks külmade saabudes energiatarnete häirimisega. Läänt aga kollitada juttudega miljonitest põgenikest, nagu tegi eile Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev.

Meie siin Eestis saame teha endale kõige suurema teene külma närvi hoidmisega. Ja seejuures suhtugem valvsalt nendesse poliitikutesse, kes näivad kriisiohuga seotud sära lausa jumaldavat.

Ilmselgeid ohumärke ei tohi ignoreerida, aga asjatult hädakisa tehes saavutame täpselt selle, mida Kreml võiks oma „kaose ekspordi” teooria järgi tahta. Seda tuleks silmas pidada ka siis, kui peaksite piiritõkkeid rajades mõnd suuri sõnu tegevat poliitikut kohtama.