Valitsus pole tänavu samasuguse selgusega hiilanud. See on toonud esikümnesse mitu poliitikut, kelle potentsiaalne suur mõju on sulanud ja veninud otsused või otsustamatus mõjutanud eelkõige viirust laiemalt levima.

Emotsionaalselt keeruline aeg toob tihti esile uusi ja alternatiivseid liidreid. Need on inimesed, keda kuulatakse ning kelle sõna ja autoriteet täidavad tühimiku, mille on tekitanud riigivõim. Sellelegi positsioonile on aastate jooksul tekkinud tihe konkurents ja rebimine – veidrikest provokaatoriteni.

Kahjuks ei toonud keeruline 2021. aasta Eestis esile mitte ühtegi kultuuritegelast, kes oleks kirgede pidurdamiseks käe tõstnud ja öelnud, kuidas meil tasuks edasi minna – et võime küll vaielda ja tülitseda, aga tehkem seda vaktsineeritult või vähemalt üksteist austavalt.

Kahjuks ei toonud keeruline 2021. aasta Eestis esile mitte ühtegi kultuuritegelast, kes oleks kirgede pidurdamiseks käe tõstnud ja öelnud, kuidas meil tasuks edasi minna – et võime küll vaielda ja tülitseda, aga tehkem seda vaktsineeritult või vähemalt üksteist austavalt. Ühemõttelis(t)e kultuuriliidri(te) ja meie elu mõtestaja tool on Eestis vakantne. Võib-olla ajastu ei vaja enam 1990-ndate alguse Jõerüüte, Valtoneid, Mikivere. Rääkimata Eesti ajaloo varasematest kangelastest.

Aga me ei näe praegu isegi neid, kes jõuaksid oma mõju ja autoriteediga kunagiste heeroste kõrval poolele teele. Sellest on kahju – minu arvates on see peegeldus ja hinnang. Oleme küll kultuurist kõnelev, kultuuri järele ihalev ja kultuuri viljelev rahvas, aga ühiskondlikke liidreid pole sel aastal ega eelmistelgi aastatel esile tulnud.

See ei ole heaoluühiskonna märk. Pigem on tegu väsimuse, tardumuse või lausa hirmuga. Eelistatakse vaikida või sotsiaalmeedias pahuralt podiseda. Inimesi ja ühiskonda liitma ei tormata. Selleks on elu juba liiga valmis või muutumatu.

Kultuuril on Eestis ruumi ja põhjust palju sügavamalt mõjuda.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid