PEETER OLESKI VIIMANE KIRJATÜKK | Johannes Varese kurvast saatusest: kas tegemist oli enesetapuga või ta kõrvaldati elust?
Kui varahommikul leiti Johannes Vares, luuletajana Johannes Barbarus (12. jaan. 1890-29. nov. 1946) oma Kadrioru ametikorteri vannitoast surnult, siis muidugi ei ajanud ta habet taskunoaga, vaid tõenäoliselt habemenoa, mingi kreemi ja vahupintsliga. Raske ega valus ei võinud see hommikune tualett olla, sest ilmselt ajas ta habet iga päev, aga loomulikult leidusid tal peegli juures mitut sorti kölni veed ning sisselõikamise veriste jälgede kaotamiseks ka sellekohased vedelikud. Küsimus seisneb selles, kas ta kirjutas kaks surmaeelset kirja valmis enne minekut peegli ette või pärast seda, lõug juba raseeritud. Vastus püstitatud küsimusele aitaks meil selgitada, mis kell läks Johannes Varesel surmapäeva hommikul uni ära, kui palju oli tal hüvastijätukirjade kirjutamiseks aega ja kus ta seda tegi. Kirjutuslaud, valged paberilehed, tindipott ja sulepea ei ole vannitoas mitte tavalised asjad! Kahe küllalt pika ja samas äärmiselt isikliku kirja kirjutamiseks kulub umbes tund. Raseerimiseks, hammastepesuks ja suukoopa loputamiseks võis minna paarkümmend minutit, kuid mida Johannes Vares ei võinud teada, oli selle aja pikkus, mille möödudes teda oleks hakatud otsima ning kes leiab ta surnukeha esimesena. Neid asjaolusid arvestades kaldun ma arvama, et hüvastijätukirjad olid valmis varem kui saabus surm, hiljemalt eelmise päeva õhtul. Järelikult olid nad kirjutatud teadlikult, mitte afektiivselt.
Nigol Andreseni suulise teate järgi ei tahtnud Johannes Vares elada oma elu lõpul invaliidina. Sellest võiks järeldada, et ta teadis oma haiguse kulgu. Ent sõna „invaliid“ ei pruugi tähendada väliselt märgatavat puuet, see võib tähendada ka töövõime kaotust või töölt vabastatust tervislikel põhjustel ettekäändena.