ARVUSTUS | Tähesära poole seilav PÖFF
(1)Veerandsajas Pimedate Ööde Filmifestival on lõppenud ja Titanic edukalt sadamasse jõudnud. Just kurikuulsa reisilaevaga, mis üritab jäämägedest kõrvale põigelda, võrdles festival ennast avapressiteates. Vaataja kutsumine sümboolselt 1500 inimest põhja viinud alusele läheb ilmselt PÖFF-i kommunikatsioonilapsuste kullavaramusse, kuid taas ärevates oludes toimunud juubelifestivali endaga oleks patt nuriseda.
Maailma mõistes pole 25 filmifestivali kohta muidugi eriline vanus. Suur osa nimekaid kaaslasi mõõdab oma iga vähemalt kaks korda suuremates arvudes. Suhtelise rahalise kitsikuse tingimustes ja filmimaailma äärealalt vaadates on seda muljet avaldavam, et PÖFF on suutnud murda ennast rahvusvahelisse tippu ning kasvada praeguseks kõigi alafestivalide, programmide ja tööstuspoolega sedavõrd suureks, et mitte ühegi osaleja kogemus üksinda ei kata enam ammu kogu tema ulatust.
Mida aasta edasi, seda enam on PÖFF kõndinud mööda peent joont kodusele publikule ja rahvusvahelisele turule suunatuse vahel. Need kaks sihti ei välista teineteist ja kattuvad suuresti, kuid sisaldavad siiski ka mõningaid hõõrdepunkte. Suurimaks neist on järkjärguline muutumine aasta paremikku koondavast ülevaatest esinduslikule võistlusprogrammile ja maailma või piirkonna esilinastustele rõhuvaks festivaliks.