kõik nooled, mida vali saatus paiskab...
või tõstes relvad hädamere vastu
vaev lõpetada? Surra, magada.
Muud midagi! Sest nõnda uinudes
kaoks hingepiin ja kõik need tuhat häiret,
mis meie liha pärib looduselt.
See oleks lõpetus, mis hardasti
on ihaldatav.
Katkend William Shakespeare’i ilmselt tuntuimast monoloogist „Hamletis” (siin Georg Meri tõlkes) võtab ilmselt kokku abistatud enesetappude üle peetava väitluse põhidilemma. Kas inimese elu väärikas lõpetamine peaks hoidma ära jubeda surma või jubeda elu?
Nüüd on sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo pannud ette algatada selline debatt ka meil. Tugevamad argumendid räägivad sellise õiguse andmise kasuks. Pole loogilist põhjendust võtta inimeselt, kes alates täiskasvanueast vastutab iga oma sammu eest, õigust otsustada enda siitilmast lahkumise viisi üle. Eriti kui loomulik lõpp ähvardab tulla peale füüsiliste piinade ka ebaväärikas ja lähedasi erakordselt koormav.
Pole loogilist põhjendust võtta inimeselt võimalust otsustada ise oma surma üle. Ent tuleb tagada, et otsust ei põhjustaks pelgalt unarusse jätmine.
Nüüd on abistatud enesetapp legaliseeritud enam kui kümnes riigis. Hiljuti kiitis selle referendumil heaks Uus-Meremaa. Hollandis lõpetab ametlikel andmetel oma elu enda tahtel iga 25. inimene.
Mõistagi pole tegemist mustvalge lahendusega. Õhku jääb palju küsimusi. Neist üks keerulisemaid puudutab vaimuhaigeid, kelle puhul on raske hinnata, kas surmatahe on ikka adekvaatne. Teine käib kogu ühiskonna kohta. Abistatud enesetapp võib tunduda liiga kerge alternatiivina sellele, et tagada väärikas eluõhtu, kus eakas ei pea end tundma koormana.
Kui Eesti peaks minema seadustamise teed, tuleb kindlasti peale selle panustada senisest rohkem näiteks palliatiivravile ja hospiitsiteenusele. Kõige raskemat valikut peaks tõesti tegema vaid siis, kui kõik muud võimalused on ammendatud.
Teiste maade kogemus peaks andma julgust otsustada. Elu ei kipu tohtri käe all lõpetama niivõrd allasurutud ja vaesed, kuivõrd keskklassi kuuluvad inimesed. Praktiliselt polegi kinnitust leidnud teateid, et võimalust oleks kuritarvitatud, ehkki see ei pruugi nii jääda. Inimloomust teades tuleb vähendada miinimumini võimalust, et abistatud enesetappu kasutataks lihtsalt kellestki lahtisaamiseks.
