Maimu Berg: ma ei kujutanud oma vanaduspõlve ette sellisena, et pean käima maskiga ja elama hirmus

Maimu Berg on seadnud praegu elus esikohale vanaema olemise ja loodab, et eesti kirjandus sellest ei kannata.

false

Kirjanik Maimu Berg (76) on juba mõnda aega pühendunud vanaemapõlvele, mida temasuguselt säravalt loominguliselt daamilt otsekui ei oskakski eeldada. Ta on ajutiselt kolinud Tallinnast Tartusse, et aidata riigikohtuniku ameti ja rahvusvaheliste töökohustustega hõivatud tütrel Julia Laffranque’il kolme poja ja majapidamisega toime tulla, sest ka Julia abikaasa töötab praegu välismaal. Kuid päris unarusse pole Maimu siiski jätnud ka oma kirjanikukutsumust. Perekohustusi ja loomingukirge ühendada pole lihtne ja ta tõdeb, et on otsustanud olla eelkõige kodune ilmasammas lapselastele – vähemalt seni, kui väikseim neist, alles kolmene, kaela kandma hakkab. Maimu Berg elab mugavalt tütre korteriga samal korrusel majas, mis tema noorpõlves oli ajalootudengite kuulsusrikas ühiselamu.

Soomes sa ei ela, kuigi oled kaua olnud abielus soomlasega, kirjaniku ja ajakirjaniku Uula Kalervo Eroneniga?Meil on algusest peale olnud külalisabielu – on läinud niimoodi, et mina elan Eestis ja tema Helsingis. Me polnud kohtudes enam noored – vanemas eas on raskem elukohta vahetada ja oma harjumusi muuta.
Kus te siis üldse kohtute?Käisime enne koroonaaega välisreisidel, aga koroona on ka meie väikest maailma väga muutnud. Ei reisi enam nii palju.
Vahepeal oli ju nii, et raadiost ja igalt poolt hüüti sulle jõhkralt: püsi, kurat, kodus! Siis selgus, et kodus polnudki nii paha olla. Natuke hirm on seniajani ka kohvrite pakkimise ees – kõik on nii muutunud. Ja ausalt öeldes mind, nagu ilmselt paljusid, häirib kaitsemaskide kandmise kohustus. Ma ei taha teisi näha niisuguste nägudega ega ka ise maski kanda.
Minu jaoks oli väga kõnekas juhtum Saksamaal, kus olin oma väikse lapselapsega. Kui ühest kirikust välja tulime, siis võttis keegi naine, kes ka kirikus oli olnud, maski eest ja ütles lapsele: „Vaata, mul on nägu ka, ma ei olegi ainult mask!” See oli väga ilus ja liigutav, kui ta niimoodi ütles.
Ma ei kujutanud oma vanaduspõlve küll ette sellisena, et pean käima maskiga, kodus istuma, elama ebamäärases hirmus ja saama mingeid süste.