Iga süsteem sisaldab nii eneseeituse kui ka enesehävituse elemente. Nii või umbes nii rääkisid Georg Hegel ja Kurt Gödel. Kumbki omal kombel, üks matemaatiliselt, teine filosoofia keeles, viitasid nad inimloogika vältimatutele ebakõladele, mille kaudu pidevalt ja pidurdamatult lekib harmooniat ja tähendust meie igapäevasest eksistentsist.

Sedasama, kuid juba füüsiliste protsesside kohta on kinnitanud paljud termodünaamika teise seaduse kaasautorid. Selle seaduse populaarseks saanud tõlgendus kõlab nõnda: suletud süsteemis entroopia kasvab. Teisisõnu, kaost (korratust) ei jää kunagi vähemaks. Vastupidi, peaaegu alati see kasvab. Vastavalt on kõikjal progresseeruva turbulentsi ning lagunemise taustal näha kroonilist korra ja stabiilsuse puudumist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid