Loodetavasti ei lepi USA ja Venemaa milleski kokku üle Ukraina pea. Ei, Venemaal ei tohi olla vetoõigust küsimuses, kas Ukraina (või mõni teine riik) tohib teha koostööd ja liituda NATO-ga või mitte. Kahjuks näib ka Ukraina praegune juhtkond ise tegevat palju selleks, et mitte vastata läänelikele arusaamadele riigi juhtimisest, kuid see ei tähenda, et peaks laskma taastuda külma sõja aegsel mõjusfääride maailmal. Samamoodi nagu meie saime 1990-ndatel ja 2000-ndate alguses liituda läänemaailma tähtsate institutsioonidega, peab see võimalik olema ka neil, kes seda tollal ei teinud (isegi kui see perspektiiv on praktikas ähmane ja väga kauge).

Venemaa igatsust saada piirnevad riigid oma otsese või kaudse kontrolli alla võib ehk mingil määral isegi mõista. Nagu ütleb geopoliitika ekspert George Friedman, leiab ajaloost episoode ja geograafiast loogikat, mis põhjendavad Venemaa umbusaldust tema naabruses tegutsevate sõltumatute riikide vastu ja püüet nad oma käpa alla saada. See väljendab soovi, et Venemaa piir oleks impeeriumi pealinnast Moskvast võimalikult kaugel.

Venemaa juhid peaksid mõtlema, miks kahtlustamine ja ähvardamine on jätnud neid maailmapoliitikas lonkajaks.

Ent Venemaa juhid peaksid mõtlema, miks kahtlustamise vundamendile rajatud poliitika on jätnud neid maailmapoliitikas lonkajaks, keda kuulatakse ainult sellepärast, et ta ähvardab. Venemaa sõjalist jõudu kardetakse, aga majanduslikult ja ka kultuuriliselt pole tal maailmas suurt mõju – hoolimata sellest, et Euroopa kiusamiseks ja riigieelarve täitmiseks on tal kasutada gaasikraani kujuline hoob. Paraku – nagu täna Eesti Päevalehes ilmuvast Kremli ideoloogi Vladislav Surkovi artiklist võib lugeda – mõeldakse Kremlis hoopiski kaose enda juurest teistele eksportimisest, mitte kasulikust koostööst, mis aitaks Venemaad majanduslikus ja sotsiaalses plaanis muule maailmale järele. Putin tahab olla maailmapoliitikas tegija, ent üksnes jõule toetudes ei saavuta ta kunagi teiste riigijuhtide siirast tunnustust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid