Janek Kraavi kirjutab oma essees ehk „Eesti novell 2021” lõpusõnas, et Tartu ülikooli magistriõppe tudengitele pakutakse seminari „Eesti romaan”, mis peaks piltlikult käsitlema „domineeriva proosavormi staatust”. Vähemal või rohkemal määral sama taotleb jutuks olev kogumik. Kõvade kaante vahele on Maarja Kangro, Kajar Pruul, Johanna Ross ja Urmas Vadi valinud möödunud aasta novellisaagi väidetavasti kooresema kihi.
Novellid on küllaltki lühikesed, selline olevat praeguse ajastu domineeriv vorm. Ehk siis kõne all ei ole lihtsalt novell, vaid mininovell. Mõne jutustuse lõpp tundus tõesti liiga kiiresti kätte jõudvat (Ave Taavet „Täispilet”) ehk oleksin soovinud lugeda rohkem. Samal ajal keskendutakse nüüd üürikeseks, kuid lugemisharjumus on visa kaduma tehnoloogia võidukäigu kiuste. Seega võib eriti lühikesi teoseid võtta ka positiivselt – see õpetab taas kirjandusest lugu pidama.
