Aga mõistagi pole toetamine pikaajaline lahendus. Tõeline lahendus on ikkagi mõistliku hinnaga varustuskindlus, millele igaüks ise lisab säästliku tarbimise.

Hinnašokke on Eestis, aga mujalgi Euroopas väga kehvasti ette nähtud. Kõigest kahe aasta eest käis üle Eesti ehmatuse- ja heameelelaine, et põlevkivielekter on ootamatult turult välja tõrjutud, Narva elektrijaamad seisavad ja toimunud on iseeneslik Põxit. Selle valguses ei saa väga imestada, et põlevkivijaamade hooldus unarusse jäeti (perspektiivitu ju!), mistõttu ei suudetud nüüd neid kõiki ootamatu külmalaine korral kähku käiku anda.

Me ei poolda lõputut põlevkivielektriga jätkamist, küll aga ootaks, et otsustajad suudaks tulevikku veidigi paremini ette näha.

Praegune šokk kinnitab taastuvenergeetika skeptikute kartusi, et külmal talvepäeval ei suuda tuule- ja päikesejaamad Eesti elektrivajaduse katmisse suurt panust anda. Terve aasta elektrivajadusele vaadates on meil ikka rohkem tuuleparke vaja, nagu eilses Eesti Päevalehes energeetikaeksperdid rääkisid, aga see ei lahenda kogu probleemi. Samuti ei pruugi kogu probleemi lahendada Euroopa avatud turu osaks olemine – näiteks kasvõi praegu Soome ja Rootsi vahel tekkinud hõõrumine näitab, et elektridefitsiidi tingimustes võivad partnerid hakata tekki enda poole kiskuma.

Toetusskeemide väljamõtlemise kõrval on praegu vaja arutada ka uute tootmisvõimsuste rajamise küsimust.

Toetusskeemide väljamõtlemise kõrval on praegu, kui kõik valukohad torkavad teravalt silma, vaja arutada ka uute ilmast sõltumatute tootmisvõimsuste (näiteks tuumajaam) rajamise küsimust. Ja mitte ainult arutada, vaid ka otsusele jõuda, sest ehitamine võtab nagunii palju aastaid aega. Parem oleks, kui see uus tootmisvõimsus tehtaks Eesti Energia mõjusfäärist väljapoole, et Eesti energiapoliitikas oleks esindatud rohkem vaatenurki ja tulevikuvisioone.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid