KATKEND RAAMATUST | „Nutt tuleb peale, kui selleaegse varustuse peale mõtlen! Isegi kummikuule meisterdasime ise”

Snaipriõpet tehti jahipüssidega, maski asemel oli aukudega suusamüts ja ehitusprillid, relvakabuure meisterdati ise... Just selline oli Eesti eriüksuse esimene varustus.

Iseseisvuse taastamise järgse Eesti Vabariigi majanduslik olukord oli üsna trööstitu. Valitses embargo: USA ja Euroopa riigid keelasid strateegiliste kaupade saatmise endistesse idabloki maadesse. Kuivõrd Eestis olid veel Vene sõjaväebaasid, polnud lääne poolt loota ei relvi ega kindlasti mitte ka militaarset väljaõpet.
Näiteks on meenutanud Lembit Kolk, et K-komando snaipriõpe algas sellest, et spetsiaalsete relvade asemel osteti lihtsalt korraliku optikaga jahipüssid.
Tekkis omamoodi patriootlik smugeldamine, kus kõike vajaminevat soetati mitteametlikke kanaleid kasutades. Aadu Jõgiaas, üks Eesti piirivalve taasloojaid, on rääkinud, kuidas Eesti Vabariigi valitsus eraldas Piirivalveametile 1991. aasta lõpus raha tipptasemel sideseadmete soetamiseks. Jaapanist saadetud koorem jõudis Helsingisse, kust see siis deklareerimata ja juhusliku soome veoautojuhi abil üle lahe koju toimetati.

Markus Saksatamme ja Andrei Ambrose raamat "SOG. Eesti eriüksuse lugu" annab ülevaate Eesti esimesest sõjaväelisest eriüksusest, mis kuulus algul kaitseliidu ja seejärel kaitseväe koosseisu. Gruppi kuulusid oma ala fanaatikud, keda ajendas eelkõige isetu patriotism.