Mis ikkagi on kõrgete hindade taga? Põhjuseid on mitmeid. Esiteks, kõige ilmsem – Eestis on erakordselt külm detsembri algus, mis on kaasa toonud tarbimise kasvu. Sarnane olukord on ka Soomes ja Rootsis, kellega oleme Nord Pooli süsteemis seotud. Lisaks on Balti riikides olnud avariilistel või plaaniliste tööde tõttu turult väljas erakordselt palju tootmisvõimsusi.

Teiseks, koroonakriisi jätkuvad mõjud. Tänase energiahindade kasvu olulisimaks põhjuseks on maailmamajanduse koroonakriisist taastumine. Sellega on kaasnenud ulatuslik globaalne nõudluse kasv gaasi järele, eriti Aasias, mis omakorda mõjutab hindu Euroopa Liidu turul. Vähetähtis pole ka asjaolu, et pandeemia alguses püsis energiatarbimine madal, seda nii elektri kui ka kütuste osas. Tootmine peatati, uute maardlate avamiseks tehtavad investeeringud lükati edasi ning nüüd, mil meil on vajadus võimsusi taaskäivitada, võtab see aega ning toob endaga kaasa täiendavaid kulutusi.

Kolmas põhjus haakub eelnevalt mainituga: täna on energiatootmise sisendhindade – peamiselt gaasi, aga ka kivisöe ja toornafta – tase maailmaturul kõrge, mis mõjutab kogu energia hinda. Antud loetelu saaks jätkata ning on ilmne, et tänasele kriisile ei eksisteeri ühte põhjust. On lihtne näidata näpuga valitsuse, Euroopa Liidu, CO2 kvootide ja rohepöörde peale, kuid põhisüüdlane peitub mujal.

Enne hinnatõusu vastumeetmete juurde jõudmist tuleb mõista, kuidas ja millest moodustub tänane elektri hind. Lihtsustatud valemi põhjal saab öelda, et elektri hind jaguneb Euroopas kolmeks suhteliselt võrdseks komponendiks: elektrienergia maksumus, võrguteenuste tasu ja riiklikud maksud ning aktsiisid.

Keerulise olukorra leevendamiseks tuli Euroopa Komisjon juba oktoobris välja meetmepaketi ja soovitustega, mis aitaks liikmesriikidel kõrgeid energiahindu kiiresti alandada. Lauale pandud ettepanekud hõlmasid endas näiteks ajutist erakorralist sissetulekutoetust kodumajapidamistele, riigiabi ettevõtjatele ja sihipäraseid maksuvähendusi.

Möödunud nädalal Brüsselis toimunud Euroopa energiaministrite kohtumisel selgus, et koguni 20 liikmesriiki on pakutud meetmeid kas juba rakendanud või plaanivad seda teha, et leevendada kõrge energiahinna mõju oma inimestele ja ettevõtetele, esmajärjekorras kõige haavatavamatele. Näiteks otsustas Küpros vähendada elektri käibemaksu 19 protsendilt 5 protsendi peale kõige enam haavatavatele ühiskonnagruppidele ning 9 protsendile kõikidele teistele majapidamistele. Ka Läti valitsusliit kaalub võimalust ajutiselt vähendada elektrienergia käibemaksu 21 protsendilt 5 protsendile. Liikmesriikide sammud on kiiresti ellu viidud ja meie esialgsel hinnangul ulatus meetmete väärtus juba eelmisel nädalal ligikaudu 3,5 miljardi euroni.

Hea on näha, et ka Eesti pole istunud käed rüpes. Valitsus kinnitas juba mõned nädalad tagasi elektri võrgutasu ajutise vähendamise poole võrra ja riik hüvitab vähemkindlustatud peredele elektri, gaasi ja kütte hinna tõusu.

Nüüd on arutelu all plaan langetada kütteperioodi lõpuni gaasile, elektrile ja toasoojale rakendatavat käibemaksu, tuues energiakandjate maksumäära senise 20 protsendi pealt üheksale. Tegemist pole kõike lahendava võluvitsaga, kuid selle sammu tulemusena väheneksid igakuised arved peaaegu 10 protsendi võrra.

Mainitud meetmed on igati mõistetavad ning vajalikud. Samal ajal ei saa ma aga nõustuda nendega, kes kutsuvad üles Eestit lahkuma Nord Pooli elektribörsilt või kes väidavad, et Euroopa ühine elektriturg on läbikukkunud.

Üks osa Euroopa Komisjoni hiljutisest meetmepaketist oli elektrituru praeguse korralduse analüüs ja hindamine. Elektrituru toimimise võttis põhjalikumalt luubi alla energeetikasektorit reguleerivate asutuste koostööamet (ACER). Nende esialgne aruanne näitab, et EL-i elektrituru hinna kujundamise meetod, kus kõigepealt ostetakse ja kasutatakse kõige odavamaid energiaallikaid, on liidu majapidamistele ja ettevõtetele parim valik.

Analüüsis tuuakse ka välja, et platvormil kasutatav päev-ette turu ning päevasisese turu kombineerimine vähendab Euroopa lõpptarbijatele kulusid miljardi euro võrra aastas. Samuti juhib ACER tähelepanu riskidele, et kui sekkuda praegusesse hinnakujundamise mehhanismi, siis see võib ohustada nii Euroopa Liidu varustuskindlust kui ka taastuvenergia tootjate kulude katmist turupõhiselt ehk raskendada CO2-heidete edasist vähendamist. Seega on tänane lahendus optimaalseim. Meil on võtta kõrvale kogemus ka Hiinast, kus mõnede Eesti poliitikute poolt kiidetud reguleeritud hind on sel sügisel toonud kaasa ulatuslikud elektrikatkestused. Põhjuseks õigel ajal tegemata jäänud investeeringud ning elektridefitsiit.

Optimaalseim ei võrdu muidugi ideaalsega. On selge, et Euroopa Liit peab suurendama oma võrgu paindlikkust, sealhulgas salvestusruumi, võrkudevahelisi ühendusi, nutikaid võrke ja nõudlusele reageerimist. Selle kõigega me Euroopa Komisjonis ka tegeleme. ACERi lõplik aruanne valmib 2022. aasta kevadeks, kuid juba täna saab väita, et kuuldused elektrituru surmast on suuresti liialdatud.

Vastamist vajab ka küsimus, miks ikkagi on Euroopa elektriturul hinnad piirkonniti erinevad? Selgitust tuleb otsida osalt ilmaoludest, piirkondade nõudluse ja pakkumise erinevusest ning sellest, et Euroopas on endiselt puudulikud ülekandevõimsused, mis aitaksid erinevate regioonide hindasid ühtlustada. Mainitud ACERi aruandest on näha, et gaasi hinna tõus ei mõjuta kõiki liikmesriike ühtemoodi. Need, kelle energiavalikus on vähem gaasi ja/või paremad ühendused teiste elektriturgudega, on hinnatõusudele kõige vastupidavamad.

Euroopa Liit kulutab kütuseimpordile aastas peaaegu 300 miljardit eurot. Oluliselt mõistlikum oleks selle raha eest luua kohalikud tootmisvõimsused ning keskenduda taastuvenergia ning vesiniku tootmisele. See ongi rohepöörde mõte.

Hetkel aga käib töö paralleelselt nii praeguse erakordse olukorra lahendamiseks kui ka tulevikuvisiooni saavutamiseks, sest loomulikult ei ole tänane kõrge elektri hind normaalsus, mida tuleks vaadata reageerimata. On vaja tegutseda ning seda õnneks ka tehakse nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Oleks aga ääretult rumal lõhkuda rapsides ära süsteem, mis on seni Euroopat ja Eestit edukalt teeninud.