Uku Kuudi lindistatud lugusid teatakse rohkem, kui me arvata oskame. Et mõista tema rahvusvahelist fenomeni, tähendab mõista eri niššide, alažanrite ja peidetud muusikaliste vaimuvapustuste võimet tänapäeval mitte ainult eksisteerida, vaid lausa õitseda iseseisvalt peavoolust. Maryn E. Coote´i (endise Marju Kuudi) poja Uku elu viis ta Nõukogude Liidust pagulusse Rootsi, sealt edasi Los Angelese muusikastuudiotesse, siis tagasi äsja taasiseseisvunud Eestisse ning hiljem amüotroofilise lateraalskleroosiga (ALS) võideldes kõlaritesse üle terve maailma.

Filmi režissöör Ivar Murd põhjendab oma muusikavalikut nii:

Uku ja Maryn’i muusikat on keeruline lahutada. Siin 10 lugu nende (arvatavast) ühisloomingust:

“Hollywood”
Sellest loost sai alguse filmi teekond. Originaalis George Clintoni pala, kuid Kuutide versioon oma lonkava biidi ja mossis huulega mu arust kordades parem on… Maryn on mulle saatnud ka enda remiksi sellest loost, mis on ehk veidi sarnasem originaalile. Kõlab umbes nagu Frankenstein oleks trummimasina taha saanud. Seda internetis aga ei ole.

“Affinity”
Parim võimalik näide Uku Kuudi pehmest Santa Monica sound-ist. Lool on ka veel Uku enda tehtud muusikavideo, mille materjal on pärit ühelt tema hiliselt reisilt LA-sse.

“Dream a Little Dream”
Lemmiklugu plaadilt “Maskeraad”, mille PPU 2017. aastal välja andis. Uku muusika avastamise mõnus kõrvalmõju on see, et ka Marju muusika on jõudnud maailmas tegelikult uue publikuni. Õnneks.

“Funky”
Uku esimese bändi We Are mõnus mänguline jämm. Fuuunky! Filmisime sellele video 8mm ja 1982. aasta VHS kaameraga Malmös Prins Emanueli stuudios.

“Vision of Estonia”
Uku kuulsaim lugu, üle kogu maailma Eestist, LA-sse ja sealt Jaapanini välja. Uku muusika ümber on totaalne müstika ja ma usun, et paljude jaoks on “Estonia” nagu mingi välja mõeldud koht või lubadus… Ja eks ta olegi – on mõni muu “Estonia” nii funky, pehme ja kaasahaarav olnud? Ikka ainult Uku Kuudi oma…

“People”
Selle loo esitajateks on märgitud Maryn E. Coote ja Jeff Lorber. Rohkem ma ei tea.

“One Who Cares”
Selle loo lõid Uku & Maryn Peeter Urbla filmile “Daam autos” 1992. aastal.

“One More Time”
Sellest loost olen ma kuulnud vähemalt nelja erinevat versiooni, millest mu lemmik on nende “Digital Show” versioon millel vokaali laulab Nancy. Filmi jaoks sai sellele trummid ükshaaval peale laotud, et saalis maksimaalne kogemus oleks.

“I Don’t Have to Cry”
Veel üks lugu Marju ja Uku ühisest kullafondist.

“My Secret Sauce (Acid Edit)”
Isiklik lemmik.