Üks hinnatumaid Vene lavastajaid Aleksandr Sokurov omandas eelmisel nädalal ohtliku kuulsuse kui isik, kes julgeb Vladimir Putini juuresolekul talle avalikult otse-eetris vastu vaielda. Viimasel Kremli inimõiguste nõukogu kohtumisel pidas režissöör kõne, mis ärritunud Putini sõnul olevat meenutanud pigem poliitilist manifesti. Sokurov mainis nimeliselt poliitvange, kurtis Inguššia aktivistide piinamise üle ja manitses loobuma opositsiooniliste Vene noorte tagakiusamisest. Ta väitis, et Venemaa välispoliitika on liiga keeruline ja odavam oleks lõpetada Süüria- ja Valgevene-taoliste riikide ning Venemaa Põhja-Kaukaasia vabariikide ülalpidamine.

President ägestus, nimetas lavastaja juttu ettevaatamatuks ja rumalaks ning käskis enda jutule vahele segaval Sokurovil viimaks suu pidada. Peale Putini ärritas vihje kohalike „padišahhide” toetamise lõpetamisele Tšetšeenia juhti Ramzan Kadõrovit, kes nõudis kohe, et lavastaja vastutusele võetaks. Kõhedust tekitab seejuures asjaolu, et Kadõrovit solvanud inimesed kipuvad sageli mõrva ohvriks langema.

Kust Sokurov oma julguse võttis? Võimuga vastuollu minek ei ole tema eluloos iseenesest midagi uut. „Kompromissidele ei ole ta kunagi läinud,” meenutab PÖFF-i korraldaja Tiina Lokk, kes õppis Sokuroviga samal ajal üleriigilises kinematograafia ülikoolis (VGIK). „Ta on alati olnud väga keeruline, vastuoluline inimene. Ja väga tundlik. Kui sul on väga kindlad põhimõtted, mille järgi elad, siis satud paratamatult paljudega vastuollu.”

Paar aastat tagasi lavastajaga kohtunud Eesti filmi instituudi juht Edith Sepp tõdeb, et niimoodi tähelepanu äratamine polnud Sokurovi puhul üllatav. „Nii režissöörina kui ka inimesena huvitab teda võimuteema ja võimu kuritarvitamine või pigem oskamatus võimuga toime tulla,” ütleb Sepp, kes kohtus Sokuroviga Narvas konverentsil esinedes. „Tema filmid on elust, tõest ja õiglusest. Liiga suure võimu omamine on tema jaoks olemuselt hävitav. Inimeseks olemine ja jäämine on kõige keerulisem.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid