Aasta üks olulisemaid näitusi on viimaseid päevi lahti
Edith Karlsoni näitust "Süütuse tagasitulek" peavad paljud kunstiala inimesed üheks aasta olulisimaks. Eero Epneri kureeritud väljapanek loob EKKM-i ruumidesse müstilise keskkonna, milles vaataja saab "ära kaduda" - nagu see juhtub pühakodades, looduses või reivil. Näitus on EKKM-is avatud veel pühapäeva, 19. detsembrini.
Laenates kuraatorilt ja kunstiteadlaselt Marten Eskolt, kellega näituse teemal vestlesin, siis on tegemist "totaalse kogemusega". Alustad alt korruselt terrakota hauakambrist, mille kollakas valgus tekitab tunde, nagu oleks mõnes üheksakümnendate arvutimängu templis.
Kui esimese korruse savikujud ja küünlajalgadega postamendid lõid mulje antiigimuuseumist, siis teisel korrusel elu-surma temaatika mõtestamine jätkub. Hotellituba krutsifiksiga, lahkamisnoa alt läbi käinud Aadam ja Eeva ning jällegi üheksakümnendate värvitoonides WC tekitavad eriti koos seda saatva Enya muusikaga nostalgiat ja viivad tagasi lapsepõlve.
Kolmandal korrusel kohtub külastaja juba tuttavama Karlsoniga, kuid pea kolmandiku elust Seewaldis veetnud baltisaksa kunstniku Paul Burmani maalitapeediga ruumist õhkub siiski kõhedust. Kurekujud ja nende tontlikult kaikuvad häälitsused tekitavaid mõtteid sügisest, rändamisest ja igavikust. Musta kardina taga on veel üks üllatus, sinna soovitan ka piiluda.
Mulle isiklikult istus Karlsoni näitus palju rohkem, kui paljukiidetud Jeremy Shaw "Phase Shifting Index" Kumus. Aga soovitan neid mõlemaid vaadata ja võrrelda.
Näituse info:
“Süütuse tagasitulek”
Kuraator: Eero Epner
Ruumikujundus: Arthur Arula
Valguskujundus: Oliver Kulpsoo
Graafiline disain: Margus Tamm
Karlsoni väljapanek kolmel korrusel avab eksistentsi pimedama, nilbema, naljakama ja õrnema poole. EKKMi ruumid on ümber ehitatud paikadeks, kus kohtuda terrakotast igaviku ja Neitsi Maarjaga, orhidee ja klaasist kupliga, tillukese Kristuse ning lõppematu Enyaga. Karlsoni töödele liituvad teosed Eesti Kunstimuuseumist, Tartu Linnamuuseumist, Eesti Ajaloomuuseumist ja Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogust.
Edith Karlson on skulptor, kelle loomingus esinevad animaalsed, brutaalsed ja tsiviliseerumispaineta karakterid. Nende robustne pinnatöötlus, justkui lõpetamatus ja groteskne paisutatus kõnetavad allhoovusena tumedaid tunge ja ürgsemaid ladestusi. Seeläbi tungivad Karlsoni loomingusse ka abstraktsemal tasandil küsimused ihadest, surmast, seksuaalsusest ja pühadusest, pakkudes kapitalismi jaatuse või eituse asemel hoopis tooremat ning ihulisemat kogemust – see on abjekti triumf.
Allikas: EKKM-i koduleht