Oleme varem rõhutanud, et omavalitsuste hooldekoduteenuse kinni maksmise praktika vajab inimestele soodsamas suunas ühtlustamist. Samuti seda, et eakatele raha jaotamise võiks riik asendada rahasüstiga, mis muudaks hooldusteenuse kättesaadavamaks – selge sihi ja tulemusega tegevuseks. Need lahendused on praegugi aktuaalsed.

Samuti peaksid poliitikud võtma julguse kokku ja arutama hoolduskindlustuse kehtestamise võimalust. Tõenäoliselt sumbub see arutelu kuhugi välja jõudmata, sest keegi ei taha saada veel ühe tööjõumaksu maaletoojaks. Näiteks Saksamaal on selle suurus veidi üle 3% palgast – tuntav lisa palgakuludele.

Kui Eesti eakate hooldamiseks oluliselt raha juurde anda ei taha, tuleb seda korraldada targemini. Koroonapandeemia on samuti osutanud mõnele tõsisele valukohale: hooldus on kohati kehv, paljuski tööjõupuuduse tõttu, ja epideemia puhul tekivad hooldekodudes kergesti nakkuskolded.

Tuleb luua rohkem võimalusi täiendada eakate kodust elu ja hooldust omavalitsuste pakutavate sotsiaalteenustega.

Eesti eakatel ja nende omastel ei tohiks olla üksnes kaks põhivalikut: maksa hooldekodukoht kinni või hooldada ise. Nende kahe vahel peaks olema võimalik täiendada kodust hooldust omavalitsuste pakutavate sotsiaalteenustega just nii palju, kui sellel inimesel/perel vaja. Mida kauem saab eakas oma kodus hakkama, seda parem talle ja odavam ühiskonnale. Põhjamaade rahastatud projektidena leiab Eestist suurepäraseid näiteid – aga need projektid on kahjuks ajutised. Peame välisrahastusega projektidelt üle minema Eesti oma püsirahastusele, samuti suurendama selliste teenuste mahtu ja kasutama kulude vaos hoidmiseks tänapäevaseid tehnilisi abivahendeid. Siis läheb eakate elu paremaks.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid