Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 1840. aastal raamatus „Viina katk”: „Annad sa lapsele igapäevaseks toiduks leiba ja piima, siis kosuvad tema keha ja jõud, aga kui loodud toidu kõrval temale sagedasti pisut viina kas kõhurohu või teiste nimede all antakse, siis jääb ta kiduraks.” Mida teha? Kuidas panna noored ja vanad oma valikutes arvestama, et „viinavangis viletsad ise endale ja teistele koormaks kasvavad, enne kui surm neid ära koristab”.

Poekassade auklik kontrollivõrk on vaid üks probleemi osa ja sugugi mitte kõige suurem. Kui alkoholimüügi eapiiri jälgitaks pooltki nii agaralt kui näiteks koroonatõendi olemasolu või maski kandmist, olukord muidugi paraneks. Ent probleemi juur on pigem kodudes, kus ka vanemad sageli viina viskavad või peenemaid jooke tipsutavad, andes sellega eeskuju ja tehes joogid alaealisele kättesaadavaks.

Probleemi juured on kodudes, kus vanemad sageli viina viskavad või peenemaid jooke tipsutavad.

Noorte alkoholisurmade järgi otsustades on lausjoomist praegu siiski vähem kui 1990. ja 2000. aastatel. Siis suri igal aastal hulk noori alkoholimürgistusse, aga viimasel ajal on olnud isegi ühegi sellise surmata aastaid. Ent olukorraga rahul olla ei saa – uuringute järgi on igast sajast Eesti 15–16-aastasest umbes üks juba alkohoolik kolm-neli sinnapoole teel. Seda on masendavalt palju. Pealegi on alkoholisõltuvusele lisandunud uimastisõltuvus.

Oma liigse alkoholitarbimise pärast vähegi muret tundev Eesti inimene leiaks hõlpsasti nõuandeid, kuidas vähem juua. Ja muret tunda on põhjust paljudel. Niisiis märgakem noori, kes hakkavad jääma viinakatku küüsi, ja aidakem neid. Tõeline sõber ei paku sõltuvuse poole triivivale sõbrale jooki juurde, vaid vastupidi – püüab teda jooma- ja uimastipidudest eemal hoida.

Jaga
Kommentaarid