Enamik inimesi ei saa kuidagi aru, kuidas jänes mustkunstniku kübarasse satub. Mina ka ei mitte. Aga ma tean, et illusionist suudab just õigel momendil mu tähelepanu niimoodi kõrvale suunata, et ma võin isegi näha jänest kübarasse volksamas ja ometi seda mitte märgata. Eriti kui tähelepanuvõime on nõrk ja mälu lühike.

Niisiis: vaatame kõik Ukrainat. Tohutu Vene vägede koondumine. USA avalikud hoiatused. Supervõimude presidendid kohtuvad. Venemaa nõuab sisuliselt isegi Baltimaade paigutamist tsooni, kus tal on julgeolekuküsimustes vetoõigus. Kohutav!

Muidugi. Ukraina on peaauhind. Atlandi nõukogu analüütik, Venemaa ja Ukraina presidentide Boriss Jeltsini ja Leonid Kutšma endine nõunik Anders Åslund näiteks väidab, et kui Moskva tahaks Ukrainat vallutada, peaks ta tegutsema just nüüd. Hiljem ta seda enam ei suudaks. Ja ilma Ukrainata pole Venemaal pidepunkti, Moskva ja Kiiev peavad hingama ühes rütmis (ideaalis demokraatlikus). Seda on kirjutanud ka üks maailma tuntumaid poliitstrateege Zbigniew Brzezinski ja veel paljud teised. Võin soovitada näiteks The Economisti pikaaegse Moskva korrespondendi Arkadi Ostrovski suurepärast esseed.

Aga kas keegi selja taha ka vaatab?