Järgmine küsimus on: kas riigikogu ja selle tööd saaks kuidagi reformida, nii et seal poleks kohta sellistele tegelastele nagu Repinski?

Näiteks riigireformi arutelu käigus tehti ettepanekuid vähendada riigikogu koosseisu 101 liikmelt 71-le või isegi 51-le. On olnud ka ettepanekuid, et riigikogutööd võikski teha põhitöö kõrvalt tasuta – au pärast ja missioonitundest.

Riigikogu koosseisu drastiliselt vähendada on mõistlik ainult eeldusel, et riigikogul ei peagi Eesti valitsemises suurt rolli olema. Aga Eesti on ju ikkagi demokraatlik riik ja 101 liiget võimaldab riigijuhtimises kõigi elanikkonnagruppide paremat esindatust.

Riigikogu roll riigi juhtimises saaks ja peaks praegusest suurem olema. Koalitsiooniliikmete rahvasaadikud lohisevad liialt valitsuse sabas, korrates ministrite ja ametnike ette söödetud jutupunkte. Opositsioonierakonnad aga teevad tihti rohkem sõud kui sisulist tööd. Riigikogu vabal nädalal oma valimisringkonnas taksotamist, mõnes „Õnne 13” osas näitlemist või istungitevälisel ajal ülikoolis loengute pidamist ei pea ilmtingimata pahaks panema, aga põhitöö ei tohi selle tõttu kannatada.

Ka praeguste seaduste ja võimaluste raames saaks riigikogu roll olla kaalukam. Küsimus on töö- ja poliitkultuuris.

Riigikogule on vaja kahte asja: paremat filtrit Repinski-suguste eemal hoidmiseks ja rohkem tuge rahvasaadikutele-tööloomadele.

Fraktsioonikaaslaste kohus on teha riigikogus olemine Repinski-sugustele nii ebamugavaks, et nad lahkuvad ja vabastavad koha asjalikumatele. Riigikogu maine parandamiseks ja panuse suurendamiseks on vaja kahte asja: esiteks paremat filtrit Repinski-suguste eemal hoidmiseks ja teiseks rohkem tuge rahvasaadikutele-tööloomadele. Nagu sotsioloog Juhan Kivirähk hiljuti Eesti Päevalehes kirjutas: poliitikud ei peaks olema ei riigiaparaadi käepikendus ega ka „iseenese tarkusest” otsustajad, vaid parimate otsusteni jõudmise eestvedajad.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid