MIS SAAB HOMME? | Charles Villmann: hirmuga manipuleeritakse, piir paha- ja heatahtliku vahel ei ole alati selge

Ilukirjanduslikult võiks selle loo kahe esimese lõigu vastandumist kasutada nii selleks, et läbi järgneva loo tegelased kokku tuua kui ka hoopis rõhuda nende erinevusele.

Ärkan robotassistendi pehme hääle peale.

„Tere hommikust, kell on kuus kolmkümmend, bussi väljumiseni on aega nelikümmend viis minutit.”

Pärast hommikuseid toimetusi ajan selga oma vormiriietuse ja palun assistendil endale kohvi valmistada.
Ubade jahvatamise heli summutab tahvelarvutist kostva uudisteloo alguse, „... kinnitab, et suudame liidu välispiiri kaitsta.” Kontrollin üle terviseameti hoiatused ja sulgen ekraani.

Hommikusöögiks on suhkru- ja laktoosivaba, proteiinilisandiga pudrumass, misjärel loputan kohviga alla oma päevased vitamiinid.

„Bussi väljumiseni on jäänud viisteist minutit,” tuletab assistent mulle meelde.

Haaran kaasa oma tööarvuti ja kiipkaardi, asetan ninale respiraatori ning astun uksest välja paneelmaja koridori.
Noogutan naabrile, kes samuti väljub korterist. Mind nähes astub ta ehmunud näoga korterisse tagasi – ta oli respiraatori unustanud.

Isesõitva bussi uksed avanevad sujuva sisinaga. „Palun registreerige sõit kasutades viipepaneeli.” Libistan käel oleva nutikella paneelist mööda ja see vastab piiksuga.

Tehasesse jõudes sisestan kiipkaardi lugejasse ja astun läbi kehaskaneerija. Alanud on uus tööpäev.

Soe päikesepaiste särab talu aknast sisse. Avan akna ning tunnen värske heina ja natuke sõnniku lõhna. Astun välja terrassile ja korjan lähedalasuvast peenrast hommikuse tee jaoks värsket piparmünti.

Käppade sahin murus vihjab peagi saabuvale mänguhimulisele krantsile. Teen koos temaga paar hüpet, sügan natuke ta kõrvatagust ja lasen ta koridori krõbinate kallale.

„Hommikusöök on valmis!” hõikab abikaasa toast ja kuulen väikeste jalgade köögi poole siblimist.

Pannkoogid vanaema moosiga maitsevad samamoodi nagu kolmkümmend aastat tagasi, kuid nüüd olen mina see, kes laua taga lehe avab, et uudiseid lugeda. Näen aknast, et naaber lehvitab kutsuvalt aia tagant.

„Hommik, jäin autoga seal kurvi taga all mülkasse kinni. Kas saad mind välja tõmmata?”

Viskan saapad jalga ja hüppan autosse.

„Tänud! Täna saunaõlled minu poolt,” ütleb ta pärast edukat operatsiooni lahtisest aknast ja sõidab seejärel edasi.
Kuulan veel korra ritsikate siristamist ja suundun koju.