Seevastu Niinistö esitas oma uusaastapöördumises tõelise välispoliitilise pommuudise. „Olgu veel kord öeldud: Soome manööverdamisruum ja valikuvabadus kehtib ka sõjaliste liitude ja NATO liikmesuse taotlemise kohta, kui peaksime ise otsustama, et seda soovime,” ütles Soome president. Talle sekundeeris peaminister Sanna Marin, kes oma pöördumises samuti teatas, et Soome jätab endale õiguse liituda NATO-ga, kui ta peab seda vajalikuks.

See on ninanips Vladimir Putinile. Niinistö avaldus on maailmas palju tähelepanu äratanud. Osa analüütikuid tõlgendab seda kui mõista andmist, et Venemaa kallaletungi korral Ukrainale teeb Soome avalduse NATO-sse astumiseks. Säh sulle mõjusfääride loomist Venemaa soovi järgi.

Venemaale tulebki jõuliselt mõista anda: kui tuled mõjusfääre kehtestama, saad oma külje alla hoopis rohkem NATO-t.

Kuna Eesti juba kuulub NATO-sse, ei saakski Karis ka parima tahtmise korral samasuguse rahvusvahelise uudisväärtusega sõnumit esitada. Küll aga on praegu nii Karisel kui ka teistel Euroopa riigitegelastel sünnis igas sõnavõtus, kus sobib rääkida rahvusvahelisest julgeolekust, anda Venemaale jõuliselt mõista: kui tuled mõjusfääre kehtestama, saad oma külje alla hoopis rohkem NATO vägesid ja liikmesriike.

Niinistöl oli teinegi tugev ja tähelepanuväärne sõnum: Euroopa Liit ei tohiks praeguses julgeolekuolukorras rahulduda üksnes sanktsioonide tehnilise koordinaatori rolliga, sest väline jõud on kahtluse alla seadnud tema liikmesriikide – sealhulgas Soome ja Rootsi – suveräänsuse. Nii see on. Praegu vaatab Venemaa Euroopa Liidust julgeolekuküsimustes ülbelt mööda, ent EL peaks olema NATO ja USA kõrval jõud, millega arvestada.